neljapäev, 20. detsember 2007

Elektrooniku seiklused, vol. 2

Vaatasin nädalavahetusel ära pealkirjas mainitud lastefilmi. Tõsi küll mitte kahes volüümis, vaid kolmes. Üllatavalt pikk oli see film. Tublisti üle kolme tunni. Lapsena ei tundunud film sugugi nii pikk, aga vist oli nii, et seda näidati pühapäeviti kolmes osas.
Nostalgiat miskipärast ei tekkinud. Ma ei tea miks. Ilmselt on aeg, koht ja ruum nii palju muutunud, et ei jõudnud elamus enam 100 % kohale. Aga ma olen varemgi täheldanud, et saated-filmid, mida lapsena sai fännatud, ei tundu nüüd enam kuigi huvitavad. Näiteks sai hiljuti vaadatud Kitsa Kinga mitut osa ja üsna mannetu ja lahja oli. Ja omal ajal oli see jällegi ikka megakõva ning nii naljakas, et midagi paremat ei saanuks välja mõeldagi.
Ju siis on valikud läinud küllastumiseni avaraks. Ja see vana hea mattunud nende uute valikute alla. Ning ei kujuta ette, et vene kultuuriruumi asjad tänapäeva noortele üldse kuidagi peale läheks. Arvestades kasvõi seda, kui vastumeelsed ollakse vene keele õppimise osas. Õpetajad võivad küll rääkida, et kui oluline see on, aga ega paljud seda ei usu.
Kui ma näiteks neidsamu Elektrooniku seiklusi oma õpilastele näitaks, oleks tegemist tõelise kannatuse testiga, sest uni võtaks võimsalt võimust. Paraku ma olen pessimist.
Aga vaatamata sellele, et film ei tekitanud erilist õhinat ja elevust, oli seda siiski täitsa mõnus vaadata. Pealegi tuli kohe meelde palju häid ja helgeid asju lapsepõlvest ning selle taustal sobis see film üpris hästi. Meenusid kasvõi muud samalaadsed lapsepõlvekangelased - Buratino, Neli koera ja tankist (vist oli vastupidi), koer Ciwil, kapten Tenkeš jne. jne. Ja oli vist ka mingi pisike paharetist poisike. Deniss või Deniska. Vaat see film meeldis mulle neist kõige rohkem omal ajal. Ja seda vaataks tänagi. Saaks teada, kas lapsepõlve kõigekõigem ikka avaldab miskit mõju või on sama jama nagu Elektroonikuga.
Aaa... Muidugi suured tänud Siljale laenamise eest. Heategusid peame ikka meeles. Ja filmi tagastame varsti :).

1 kommentaar:

Silja ütles ...

Aga muide minu lapsed vaatasid selle rõõmuga läbi. Üks kord. Teist korda enam ei suutnud :)