Harime keha ja harime hinge

Meil on kombeks kolleegidega käia paar nädalat enne jõule väljasõidul. Tavaliselt organiseeritakse see kuhugi spaa või sanatooriumi moodi asutusse, kus saame lihtsalt lõõgastuda, aga samas on kutsutud kohale mõni lektor vms.
Selleaastane käik oli Värskasse. Sealne spaa on suhteliselt uus ja moodne. Samas ei midagi erilist, kui uskuda neid inimesi, kellel ka mujal käimise kogemusi. Aga mulle oli sellest rohkem kui küll. Mitteujujana kasutasin niikuinii vaid ainult teatud osa pakutavatest võimalustest.
Enne kohalejõudmist põikasime läbi Räpinast. Käisime kohalikus paberivabrikus. Tegemist peaks olema Eesti vanima järjepidevalt tegutseva ettevõttega. Uhke ajalugu, suhteliselt kindel olevik ja tulevik. Mulle meeldis (üks asi, mille pärast ma pidevalt muretsen, on keskkond ning selle keeruline olukord), et nad teevad paberit vaid vanapaberist ning uue paberi tegemiseks ühtki kasvavat puud maha võtma ei pea. Töötingimused paberivabrikus on mulle muidugi harjumuspärasest erinevad. Müra, mõnes ruumis välistemperatuur jne. Ei kutsu eriti. Olen lihtsalt toaga ära harjunud.
Nende toodang on aga ilus, kutsub ostma. Kuivõrd näidiste saal uputas õpsidest üle (eksole ju tark väikesesse tuppa viiekümnekesi minna!), siis ma ostma ei hakanud. Polnud mõtet trügida!
Spaas vedelesin terve õhtu. Tervelt kolm tundi tegelikult. Kui ma algul mõtlesingi, et mida sellise ajaga peale hakkan, siis tegelikkuses kulges see peaaegu märkamatult. Basseini ei kibelenud, ainult jalgu sulistasin, aga olid saunad ja mullivannid. Muidugi oli koht suhteliselt ülerahvastatud, ent seegi polnud hullu. Suurt valikut polnud - peamise aja kulutasin soome ja aurusaunas. See viimane oli muidugi leid. Ma olen aurusaunas varemgi käinud, ent olin suutnud juba unustada kui mõnus see võib olla. Mullivannidest oli parim see, mis oli 17 kraadise veega. Mõne minutiga hakkasid hambad plagisema :). Samas meeldivalt värskendav (või siis värskandav).
Pärast sauna oli suur roidumus ja pingelangus ning edasist aega kasutasin unevõla kustutamiseks. Kipub teine reede õhtuks juba üsna suureks minema. Mingist ohtrast pidutsemisest ma siinkohal tõesti ei saa rääkida, isegi saunaõlled jäid ostmata.
Järgmisel hommikul, pärast maitsvat hommikusööki ja karget jalutuskäiku maalilises ümbruskonnas, oli meile loeng võru keelest ja kultuurist. Asi läks huvitavaks alles siis, kui lektor meie palvel võro kiilen kõnõlõma nakass. Aga üldiselt on tore, et on inimesi, kes on võtnud südameasjaks ühe piirkondliku eripära elushoidmise ja propageerimise. See üleilmastumine on niikuinii paljudele vastuvõetamatu.
Tagasiteel käisime veel Seto talumuuseumis. Oli väga põnev näha, milline nägi välja üks jõukas talu, mida seal tehti ja kuidas elati. Meie võõrustaja suutis meile palju põnevat ja huvitavat pajatada. Ja kui palju üllatavaid uusi teadmisi - näiteks kuidas võttis setu naine mehel jalast saapaid, kuidas andsid setu tüdrukud kosilastele "korvi", millised olid vallaliste ja abieluinimeste erinevused riietuses, mida tähendas "kõivusõira" saamine jne.
Väljasõidu lõpetas pidulik lõunasöök sealsamas asuvas tsäimajas. Pakutud puder jm. olid väga maitsvad. Eriti maitsev oli sealne sõir. Ei jäänud alla oma maitselt hõrkudele juustusortidele. Nämma...
Igatahes oli väljasõit vajalik. Sai lihtsalt niisama olla ja tšillida. Ja samal ajal natuke targemaks. Ja kolleegidega niisama juttu puhuda. Nad ju küll väga erinevad inimesed, aga siiski suuremalt jaolt väga toredad inimesed.