Käisin eile õepojal sünnal. Ta sai 2-aastaseks. Aga loomulikult ei saanud minna ilma kingita. Seetõttu väisasin mänguasjapoodi. Kui eelmisel aastal oli kingi otsimine aastasele meeletu vaev, siis nüüd läks juba kergemalt. Eelmisel aastal pingutasin ka üle ning sain kinnituse, et vanarahvas ei öelnud oma ütlemisi ilmaasjata. Põrsast kotis ei maksa tõesti osta. Võib vasikaks või kassipojaks osutuda. Eelmise aasta kingitus, värviline pehme ussike, mis pidi ka rõõmsalt laulu lööma, osutus tegelikult vaikselt pinisevaks sardellilaadseks olevuseks. Ei olnud rõõmu sest lapsel ega minul. Ja raha läks see päris kenasti maksma.
Seekord ostsin lihtsa kallurauto. Poiss hakkab juba mehisemate teemade vastu huvi tundma ja miks mitte. Täienduseks neljarattaliste liikurite kollektsioonile, sest New Yorgis tõin ma talle politseiauto.
Muidugi pakkusid talle rohkem huvi õe kingitud norskavad ja tantsivad kutsud, aga mis sellest. Vähemalt jääb asi aktiivsesse kasutusse.
Sünnast... No ilmselt viimane, millest poiss ise veel muhvigi aru ei saa. Sünnipäevalaps ajas omi väikelapse asju ja tundis end suurema osa ajast hästi. Ja söime ja söime ja söime :).
Tellimine:
Postituse kommentaarid (Atom)
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar