Ma olen juba pikemat aega plaaninud kirjutada oma eelmisest elust ehk ajast, mil ma olin tegelinski, kes igasugust kaupa müüs. Aga pole nagu mahti saanud. Ja ilmselt pole ka viitsinud.
Müügimaailmaga puutun kokku aga endiselt. Viimasel ajal on elavnenud igasugused telefoni teel kaupade müüjad. Peamiselt helistatakse miskist kirjastusest, et pakkuda mõnd raamatut või ajakirja. Reeglina saadan nad üliviisakalt pikalt ning sellega on asi korras. Ja reeglina need müüjad meelde ei jää. Aga on erandeid. Näiteks täna.
Oli parasjagu vahetund. Valmistusin järgmiseks etteasteks, kui kuulsin kotist telefonihelinat. Vaatasin numbrit - võõras. Aga sageli tuleb ka sellistelt numbritelt olulisi kõnesid, seega vastasin. Ja hakkas pihta. "Tere! Minu nimi on... (ei jäänud meelde) ja ma helistan teile sellestjasellest kirjastusest. Kas teil või teie lähedastel on lapsi? Kui on, siis oleks mul teile huvitav pakkumine... jne." Vähemalt pool minutit nonstop teksti, millele polnud võimalik vahele rääkida. Siis, kui ta korraks pausi tegi, et uuesti sisse hingata, ründasin vastu. "Teate, väga huvitav, aga mul on hetkel tööaeg ja ma räägiks teiega kunagi hiljem," kõlas minu viisakas keeldumine. Vastus, mis mulle anti, tähistas uut taset (ülbuse ja jultumuse) müüginduses: "KA MINUL ON TÖÖAEG!," pahvatas naishing teispool toru otsas. Hehhh! Jahm :D! Sellist vastust pole ma tõesti varem kuulnud.
Äärepealt oleksin segadusse sattunud, aga lõpetasin siiski kõne, tehes paari lausega tädile (hääle järgi otsustades ta seda oli!) selgeks, et see on tema isiklik tragöödia ja vaatamata sellele ma temalt miskit ei osta.
Hiljem koolitusel seda lugu oma kolleegidele ja koolitajatele rääkides tegi see kõigile suurt nalja. Eks naerge teiegi, armsad lugejad! Ja selliseid asju peabki huumoriga võtma. Jälle üks veider, ent samas koomiline kogemus juures.
Tellimine:
Postituse kommentaarid (Atom)
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar