Eile tundsin end nagu poiss selles muinasjutus (eee... Anderseni omas?), kes märkas, et kuningal, kes kekutas oma uute rõivastega, polegi rõivaid seljas. Ja mitte, et ainult märkas, vaid ka kõva häälega välja ütles. Aga mitte ei mäleta, kas selle paljastusega sai jutt otsa või käsitleti ka poisi saatust.
Sageli tunnen end ise sellise poisina. Täielik lapsesuu. Julgen välja öelda asju (muidugi mitte alati - diplomaatia!), mida teised nagu ei taha vms. Sellest on tulnud palju jamasid, aeg-ajalt on ka kasu olnud...
Näituseks. Kuulsin juba esmaspäeval kolleegide suust ussisisinat, et sõbrapäevaks kleebitud kaunistused seintel, ustel jm. on endiselt maha võtmata. Tüüpiline - hea on omavahel õelutseda, aga et keegi läheks ja ütleks otse. Ei maksa mitte lootagi. Või kui minnaksegi, tehakse seda räpakalt ja taktitundetult. Justnagu oleks noored hakkama saadud hirmsa kuriteoga.
Asi oli juba ununemas, kui lugesin ühest heast blogist kurtmist samal teemal ning siis võtsin enda kohustuseks informeerida asjassepuutuvaid isikuid (ja mitte ainult!). Eile ajasingi noortele mõistujuttu sõbrapäeva asemel sõbranädala- või isegi sõbrakuu väljakuulutamisest. See oli räägitud sõbralikus ja humoorikas stiilis (vähemalt mina taotlesin niimoodi!), mis muidugi oli segatud kerge annuse sarkasmi ja üliõrna annuse õelusega. Eesmärgiks oli ikkagi pisiprobleemile tähelepanu juhtimine, mitte kellegi tunnete riivamine. Need kaunistused olid tõesti armsad, aga ainult sellel ajal, milleks nad mõeldud olid.
Eile õhtupoolikuks olid kaunistused igatahes viimseni kadunud. Ühelt poolt - milline operatiivsus. Vau! Teiselt poolt - kuri ja õel õps, kes ei oska hinnata ilu ja kunsti jne. Blaaaahhhh... Tegelikult ma olen ikkagi hea, sõbralik, armas, abivalmis... :)
Tellimine:
Postituse kommentaarid (Atom)
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar