Muidugi olen ma laisk ja ei kingi kaugeltki igaühele ja iga kord, ent püüan areneda. Tavaliselt on lille saajad meeldivalt üllatunud. Mõnikord ka lihtsalt üllatunud. Ilmselt neid üllatab see lille saamise akt ise, sest lillede osas olen ma täielik võhik ning tunnen vaid mõnda lille nimepidi. Ja ära tunnen ka ainult mõne.
Siiski ei meeldi mulle püha kolmainsus (roos-tulp-nartsiss). Mitte, et need lilled koledad oleksid, vaid need ei ole kuidagi atraktiivsed minu silmis. Minu firmalilleks on kujunenud gerberad. Olen päris paljudele tuttavatele rääkinud, kuidas pikka aega ma ei teadnud selle lille nime ning kuna ma ei osanud seda lillepoes vaadata ka, siis nägi mu lilleost välja niimoodi, et ma lihtsalt osutasin kätt väristades gerberale ja ütlesin: "Ma sooviksin SEDA lille!" (Mõtleks, kui mõni lill kannaks nime seelill!). Ja ükskord läksin müüjaga vaidlemagi, kui ta jutu sees gerberat mainis. Mis gerbera? Ikka SEE lill!
Aga mind koolitati ja nüüd ma tean. Gerbera on lihtsalt ilus lill. Mina ei oska muudmoodi põhjendada, miks see mulle meeldib. Vaatad ja tead, et see on just see õige lill... Parem panen pildi juurde, siis saavad kõik aru. Ehkki enamik teab niikuinii. Ühtlasi tervitan selle pildiga minu päeviku naissoost lugejaid!
Vat sellised mõtted käisid mu peast läbi, kui käisin täna hommikul lillepoes gerberat ostmas ja lill käes tööle ruttasin.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar