Sudokulainel

Eilseks olin totaalselt ületöötanud ja -väsinud. Olin täiesti apaatne ja loid. Ei suutnud eriti midagi teha... Siiski tegin ma vähemalt kolme asja, mida ma vähemasti viimasel ajal kuigi sageli ei tee: kuulasin raadiot, vaatasin telekast suusatamist ja lahendasin sudokusid.
Suusatamine ja ka muidu spordiülekanded olid veel mõni aasta tagasi minu suured lemmikud ja vähe oli olulisi võistlusi, mis mul vaatamata jäid. Viimasel ajal on huvi tunduvalt jahenenud. Ei viitsi vaadata ei korvpalli, jalgpalli, suusatamist jne. Rääkimata muust. Eile puhtast patriotismist Otepää (vee)suusatamist vaatasin (ning sinna vahepeale näidatud laskesuusa MM-i, mis muide oli palju huvitavam!), kuid vägisi tükkis uni peale. Järelikult on spordipisik koos muude bakteritega kehast välja uhutud. Muidugi oli lõpuks Eesti meeste saavutuste üle päris hea meel, ent sellist erilist vaimustust või ülevust hinges küll ei olnud.
Õhtul võtsin aga Postimehe sudokud ette. Kui sudokuvaimustus saabus Eestisse, poogiti vaimustus minussegi. Koguni nii suur, et pandi paari vastavat raamatut toimetama. Ilmselt sain nendest numbritest (ma olen ju ikkagi humanitaarhing!) üledoosi ning paar viimast aastat olen neid vaid teiste soorituses vaadanud. Nüüdse naasmise tagamaad on ilmselt sellised, et üleeile sai Lauri ja Maarja juures käidud, kus toimus eelseisvate sudokulahendamise Eesti meistrikate ametlik treeninglaager. Väga tore oli vaadata, kuidas kolm tarkpead (lisaks nimetatutele ka Arko) võidu ajusid ragistasid. Ja päris hästi sealjuures.
Postimehe sudokud on sellised lihtsapoolsed, seetõttu olid need minu roostes vormile täpselt parajad. Ja mida ma praegu lisaks blogimisele teen? Õige. Pusin sudokut teha. Eh... Japsid on ikka nutikad. Armasta kasvõi sudokude pärast neid...