Kas Eestis üldse head nalja tehakse?

Suur kisa ja lärm on lahti läinud. Inimesed kulutavad tohutult vaimuenergiat Kreisiraadio eurolaulu analüüsimisele ja peamiselt mahategemisele. Mina siinkohal ei hakka analüüsima, sest saadet ei vaadanud (põhimõtteliselt, minu mõõt sai eelmisel kevadel täis!) ning "Leto Svet" on ainuke lugu kümnest, mida ma tean.
Ei noh... On küll loll ja nõme lugu. Aga samas ennustada rahvusvahelise skandaali puhkemist ja avalikku lintšimist, mis eestlasi Serbias ees ootab... Inimesed! Rahunege maha! Keegi ei viitsi sellise asja pärast tõmmelda. Tegemist on siiski ühe halvatasemelise laulukonkursiga (kuskilt jäi silma sobiv pealkiri - "Jobuvisioon") ning maailmas on hulgaliselt palju olulisemaid asju, mille pärast mõtiskleda.
Paljud inimesed tagusid Kreisiraadio mutta, pidades neid üleüldse maotuid nalju tegevateks toladeks, keda lihtsalt piinlik vaadata-kuulata. Mõni radikaalsem nimetas ka Kreisiraadio sõpru madalalaubalisteks ja ajukääbikuteks. No siin on pigem tegemist sallimatuse juhtumiga, sest küsimus on ikkagi maitses, mitte intelligentsis. Tean paljusid inimesi, kes on intelligentsed, aga kellele meeldib Kreisiraadio.
Mina kuulun osaliselt nende hulka. Osaliselt seetõttu, et ma ei aktsepteeri kogu nende loomingut, ent neil suurepäraseid asju, mis tõesti on naljakad. Pigem on Kreisiraadio puhul mõtet rääkida sellest, et olles tegutsenud juba kümmekond aastat, on nende värskus kadunud ning head ideed otsas (see nende uusaastashow oli ikka väga mannetu!). Mina näiteks fännan nende kunagisi raadiosalvestusi, kui nad veel Kukus häälitsesid. Ilmselt oli telesse tulek populaarsuse seisukohalt õige, ent loomingulisuse kohalt vale samm, sest varasem võlu kadus.
Ja siit tekib omakorda retooriline küsimus: „Kas Eestis üldse head nalja tehakse või on üldse kunagi tehtud?“. Ma arvan, et ülikriitiliste inimeste seisukohast pole seda vist kunagi juhtunud. Või õigemini oskavad ainult nad ise head nalja teha ja äärmisel juhul paar nende sõpra ka. Muu on aga täielik kräpp.
Minu jaoks on kindlaks kaubamärgiks Gori, kes oskas tabada läbi oma karikatuuride täpselt Eesti Wabariigi olemust ja probleeme. Nõukaaegsetest estraadi- jne. tähtede suhtes on arvamused erinevad. Tänapäeval ei ole tõesti enam selliseid juba iseenesest koomilisi kujusid nagu Sulev Nõmmik või Ervin Abel. Ent nõukanaljad on oma päevakajalisuse kaotanud ning mingeid Sibulalempside jms. nalju vaadata on üsna lame.
Aga millega või kellega mõõta naljakust tänapäeval? Kõlu ja Baskini anekdootidega? Maie ja Valduriga? Kreisiraadioga? Võsa Petsiga? Uuspõlluga? Või millega iganes? Minu arvates selliseid säravaid tegijaid praktiliselt polegi. Vähemasti selliseid, kelle naljad oleksid üldised lemmikud.
Minule jäid eelmisel aastal silma seltsimehed, kes on ühinenud rühmitusse nimega Eesti Sanitar. Nende sketšid saates Paar olid teravad ning üpris nutikad. Ja ajasid naerma ka. Miskitpidi haakub nendega Õ-fraktsioon („Malev“ jms.), kuid neist pole enam pikka aega enam kuulda olnud. Nukker seis ikkagi.
Rohkem nalja! Paluuun!