Stardiprobleemid

Täna hommikul oli tõsiseid raskusi maast lahti saamisega. No ei jõudnud kuidagi pead padjalt tõsta. Nina oli vesine, kurk kibe, pea käis ringi ja muidu oli ka enesetunne kahtlane. Nädalavahetusel välja löönud kerge külmetus polnud järelikult taandunud ning Citrosepti rünnak haiguskolletele 100 % vilja kandnud.
Kuidagi ennast üles sain. Ja kodunt väljagi. Rongiga tööle loksudes oli küll ääretult unine olek. See ainult süvenes tööle jõudmise järel. Jõudsin end vaikselt kiruda, et oli mul siia vaja ronida, ent meil töö juures hinnatakse töötamist, mitte haigeks olemist. Vot! Seega valikuid nagu polnud.
Kogu päevane olemine meenutas sellist kaootilist ja hüplevat kinopilti, mida küll vaatad, ent aeg-ajalt kipub lihtsalt kogu nähtav silma eest lihtsalt mööda libisema. Ääretult uimane ja tuim olemine. Tundide andmisest mõistlikul tasemel ei olnud juttugi, õnneks oli päevaplaan suhteliselt lõdva, mis võimaldas kenasti vegeteerida. Mnjah... Ei ole see haigena tööl kooserdamine mingi meelakkumine. Kolleegid olid täna kuidagi eriti suhtlejad ja kogu aeg küsisid midagi, mille peale ma reeglina hädiselt mõmisesin ning püüdsin seltskonnast kohe irduda. Reeglina õnnestuski.
Ilgelt närune päev. Ja praegu on nagu mõnitamiseks enesetunne üsna heaks muutunud. Nii et homme saab juba täie energiaga tööd rabatud.