Piksevarras

Kui minu blogi lugeda, siis tegelikult on see selline ohutu ja igav. Ei midagi teravat, ei midagi isiklikku jne. Täna prooviks tavasid rikkuda. Oleks väga isiklik ning räägiks mida tunnen ja mõtlen (natuke näpuotsaga).
Viimasel ajal on mu kaasinimesed õnnistanud mind rea erinevate ärevate, murelike või lausa kurbade uudistega. Kellel tervis jupsib, kellel pereelukriis, kes muidu lollustega hakkama saanud jne. Uudised kogunevad minusse ja tunnen end nagu mingi pihiisa, kes kogunenud infot lõpmatuseni oma peas peab töötlema. Või piksevarras, mis üha uusi välgunooli peab taluma. Kui tahaks nagu iseendast rääkida, omi muresid ja ideid jagada, siis sageli suu ei avane ning kõik jääb endiselt minusse. Paljud inimesed ilmselt arvavad, et mul polegi midagi öelda või kurta.
Näiteks kui mulle aeg-ajalt helistab ema, siis me räägime just nimelt teistest inimestest, mitte aga temast või minust. Aga võibolla oleme juba aja jooksul sellega leppinud, et kui me küsiksimegi, siis annaksime teineteisele vaid stamplikke viisakusvastuseid. Ja niimoodi ongi suhtlusmudelis probleemsed sugulased ning eeskujulik ja ilma vigadeta poeg. Kuradi irooniline... Aga kuidas sellest nõiaringist välja murda? Mul puudub vähimgi ettekujutus.
Ka töö juures (pean silmas ikka põhitööd)on õhkkond kuidagi närviliseks läinud. Ma isegi ei tea miks... Tundub, et paljud totaalselt ületöötanud või arusaamatu pinge all. Litaki! Nähvab keegi ühest kohast. Nätaki! Salvab keegi teine mujalt. Soss-soss-soss! Imbub miski kuulukas kuskilt kolmandast kohast. Kõik see väsitab. Ja siis vingub keegi, et mul ikka see ja too tegemata jne. Inimesed saage aru!!!!! Ka minu võimetel on piirid ja ma tõesti ei jõua igat asja teha, igas kohas naeratada jne. Mõnikord tahaks lihtsalt olla. Aga reeglina ei saa, sest kohustused aina pressivad peale. Puhkamiseks jääb liiga vähe aega ja see on hakanud segama minu ettevalmistust ja keskendumist. Tundides pole ma praegu kuigi enesekindel, vaid eemalviibiv ja hajevil. See omakorda teeb mind ärevaks, kuna tahan tööd tehes olla ikkagi tippvormis.
Tunnen, kuidas kuhjunud pinged on vormunud minus seletamatuks vihaks ja tigeduseks. Ma olen tige, et ma olen väsinud. Ma olen tige, et mul on liiga palju rabelemist. Ma olen tige, et minu ümber on palju morne ja ükskõikseid inimesi. Ja nii edasi...
Tunnen end nagu püssirohutünn, mis ühe vale liigutuse, sõna jne. puhul võib plahvatada. Seetõttu - ärge andke põhjust enda peale kurjustamiseks, sest see võib käivitada kontrollimatu vihapurske. Ja siis ma ütlen asju, mille pärast mul endalgi on hiljem piinlik. Laske mul praegu lihtsalt olla, ärge torkige mind. Varsti olen ma jälle mina ise (loodetavasti)!