Teate küll, kuskohast see tsitaat mulle pähe kargas. Teate-teate. Aga pähe kargas see mulle täna hommikul, kui sain jälle erakordse ning huvitava kogemuse võrra rikkamaks. Iseenesest oli seda kogemyst vaid hetkeks, aga see oli siiski piisavalt kirgas ja kreisi.
Nimelt muidu tüüpiline rutiinne esmaspäevane hommik - Busykiskja ruttab mööda kindlat marsruuti nõks pärast kella 7 hommikul vaksali suunas. Tavaliselt ei juhtu sel teel miskit erilist, aga täna hommikul ma märkasin, et järsku keset tänavat on inimsumm. No ütleme 6-7 inimest tegelikult, aga nii varajase hommiku jaoks on seda selgelt palju. Lähemale jõudes taipasin, et osad pakuvad midagi ja osad saavad midagi. Ja need, kes saavad, ei ole sellest väga vaimustunud. Veel lähemale jõudnuna avastasin, et tegemist tuntud jumalasõna kuulutajate sekti liikmetega, kes agaralt oma kirjandust jagasid. Eriline oli see, et nad olid mitmekesi võtnud paarimeetrise vahega ritta, nii et keegi neist märkamatult mööda ei pääsenud.
Kohe tuli meelde politseioperatsioon "Kõik puhuvad!" ja veel hiljem ajaloost tuttav kadalipp. No way out! Uskumatu ja originaalne!
Minul pole nende suhtes aga mingit sümpaatiat ja seega tõmbusin kohe turri. Ja nooruspõlves tehtud treeningutest oli kasu. Põikasin neist osavalt slaalomitehnikat kasutades kõrvale :P. Kiirus oli mul niikuinii hea, ei oleks nad mulle järele ka jõudnud.
Aga kokkuvõttes peab märkima, et vaenlane ei maga ning täiustab oma oskusi ja võtteid pidevalt. Kell 7.20 olla tänaval oma sõnumit kuulutamas. Vau! Kui me kõik nii agarad oleksime, siis oleks Eesti ammu maailma jõukaim riik.
Tellimine:
Postituse kommentaarid (Atom)
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar