Oma ebanormaalsele teearmastusele olen ma siinses blogikeskkonnas varemgi viidanud. Lihtsalt põnev on eksperimenteerida maitsetega ja saada uusi elamusi. Muidugi pole ma teegurmaan klassikalises mõistes. Kui ma tahan ikka tõeliselt head teed, pean ma seda kuhugi välja jooma minema. Maitseelamustest meenub kohe Tsink Plekk Pange jasmiinitee. Lõhn ja maitse 5+. Eks head teed ole mujalgi saadud, aga see on kuidagi eriti eredalt meelde jäänud.
Järjekordsele uuele elamusele panin aluse ühe mälumänguküsimusega. Leidsin fakti valge tee kohta ning küsisin seda Tartu individuaalil eelmisel nädalal. Pärast seda tekkis endalgi suurem huvi ja saingi ühe paki Rimist... Gurmansi sarjast Pai Mu Tan tee mündiga. Ja vaatamata sellele, et valmistasin seda totaalselt valesti (panin teed liiga palju ja lasin liiga kaua tõmmata!), on maitse tõeliselt kuldne. Naudingute aeg! Kuigi jah... Kui teed kuluks sama palju kui kohvi, siis oleks selle joomine ikka tõsiselt rikaste inimeste privileeg. Lihtsalt kummaline on tarbida toodet, mille kilohind ulatub neljakohalise summani. Aga gurmaani elu ongi kulukas, kuid see-eest väga magus. Nämma!
Resümee - soovitan!
Tellimine:
Postituse kommentaarid (Atom)
2 kommentaari:
Heh, mina vastasin selle mängul ära ilma varem nimetet ollust tarbinuna. Aga parandasin selle vea kohe samal õhtul Catwalkis. Tõesti oli hea ja hindki polnud sugugi soolane.
Siiski, õige ja puhta musta tee vastu ei saa miski.
Mina küll olen pigem rohelise tee fänn. Valge tee jääb ikkagi selliseks vaatenurga ja maitseelamuse laiendajaks. Hea on aga siiski.
Postita kommentaar