Kuskohast on pärit üks või teine traditsioon?

Käisin eelmisel nädalal noortega teatris. Rakvere Teatri viimaste aastate hitti "Täismäng" vaatamas. Meeldis. Olin näinud inglaste filmi "The Full Monty", mille lavakoopia tükk oli. Polnud paha töötlus. Kuigi film oli loomulikult parem.
Meeldis see, et laval ei tehtud suurt kunsti, vaid jutustati lihtsate inimeste lihtsat lugu. Eks ta natuke ülepaisutatud oli, aga samas ei pretendeeritud ka tõe kujutamisele. Võibolla häiris natuke selline pingutatud ropendamine. Ma kasutan ka igapäevaselt vägisõnu, ent kaugelt mitte igas situatsioonis jne. Antud juhul mõjusid need "sitapead" ja muud väga ebaloomulikena. See polnud isegi rullnoklik ropendamine, sest nood ropendavad ju loomulikult, kuna see on üks osa nende sõnavarast ning ilma selleta oleksid nad veel piiratumad.
Aga mõtlesin hoopis ühe teise asja üle. Kuskohast on tulnud komme, et inimesed vuntsivad end üles ja lähevad teatrisse pestult, lõhnastatult, parimas riietuses jne. Olen käinud küll ja küll teatrietendustel, kus kõik mehed ülikondades ja naised kostüümides-õhtukleitides. Kas teater juba iseeneses on sedavõrd pidulik koht? Või on see koht, kuhu minnes saab muidu kapis tolmuvat ülikonda tuulutada? Mõnikord on küll tunne, et vaatamata traditsioonidele asjad ei klapi. Näiteks lähed vaatama mõnd labast komöödiat. Laval nõmetsetakse ja rõvetsetakse ning sinu ülikond saab kõigest sellest vaimsest nõmedusest plekiliseks. Kas see pole mitte soliidse publikumi mõnitamine ja alavääristamine sellisel juhul? Mina paneks küll miskid dressipüksid jalga sellisele etendusele minnes.
Ei. Mul ei ole kombe kui sellise vastu miskit. Ilus komme. Aga ikkagi - kohati serveeritakse seda, et nagu peakski nii olema. Mina tundsin end seal teatris oma teksade ja kampsuniga väga mugavalt. Oli selline täiesti õige olemise. Vaatasin tükki lihtsatest inimestest lihtsatele inimestele lihtsas ja mugavas riietuses. Minu õlul ei olnud mingit meeletut pidulikkuse koormat. Ja ma ei tundnud end nagu ballil või aktusel, kus õhkkond väljapeetult ametlik ja range.
Tegelikult ma arvan, et minu jutust kumab väikene vastumeelsus piduliku (ametliku?) riietuse kui sellise suhtes. Jah. Õige. Aga mitte niivõrd vastumeelsus, kui tüdimus. Aastaid tagasi pidin seoses tollase tööga peaaegu iga päev kandma ülikonda (või vähemalt viigipükse!) ning selle eest hoolitsemine ja sellega tegelemine oli ääretult kurnav. Seetõttu on praegu pigem casuali aeg. Ja ülikonda kannan vaid siis, kui see on vältimatu.
Aga enamik inimesi nägid oma pidulikus riietuses teatris head välja. Ja kui nad seda tahtsid või nad niimoodi pidid, siis olgu pealegi. Mina tundsin end jälle omas riietuses kõige paremini ja samuti OK. Või mis?