Vaatasin mõned nädalad tagasi ETV-st filmi "Kaswatajad". Sakslaste toodang. Väga hea oli. Jutustas tüüpidest, kes murdsid sisse rikkurite kodudesse, tekitasid seal korraliku segaduse ja jätsid maha kirjakesi, millest üks oli pealkirjas kajastatu. Rikkurid ei saanud ennast enam tunda turvalises mullikeses. Loomulikult oli film pikem ja mitmetahulisem, ent kahtlemata suurepärane. Julgen soovitada kõigile.
Selline kirjakene tuli enda silme ette paari päeva eest, kui helistati Hansapangast. Müügitibi ainukeseks teemaks oli see, et kas ma olen mõelnud erinevate investeerimisvõimaluste peale. Pidin tunnistama, et olen küll. Ühtlasi tunnistasin iseendale, et minusugune üksik hunt on juba pikemat aega teeninud rohkem kui kulutada suudab. Ja siis ongi see investeerimise värk. Fondidesse? Pidevalt odavnevasse dollarisse? Kulda või teistesse väärismetallidesse?
Fakt on see, et vaatamata ülejäävale rahasse ei suuda ma kunagi saada rantjeeks. Selleks, kes lihtsalt elab investeeritud rahast saadud säästudest. Seepärast jääb kogu see investeerimine mänguks (kui ma üldse investeerin!). Kui teenin - väga hea! Kui teeni - ebaõnn! Ma lihtsalt ei võta kogu seda rahamajandust liiga tõsiselt. Üsna savi tegelikult. Raha pole ikka mingi eesmärk, vaid kõigest vahend. Ja sellistes kogustes nagu minul on see tõesti ainult üks mäng. Aga põnev on. Jään huviga ootama, mida see suurpanga nõustaja mulle räägib ja soovitab.
Tellimine:
Postituse kommentaarid (Atom)
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar