Vahepealse kahe nädala jooksul on väga palju juhtunud. Nii meeliülendavalt rõõmsat kui ka täielikku õudust. Viimasest alustaks. Halvad uudised ju müüvad paremini.
Eelmisel laupäeval juhtus Pirita jõel hirmus õnnetus. Hukkus kaks kanuutajat. Noored inimesed. Kui sageli vaatad sellistele asjadele nagu paratamatusele, mis ikka juhtuvad (ja mis sind eriti ei puuduta), siis antud olukorras oli kõik täielikult teisiti. Sest saatus võttis elu kahelt minu healt sõbralt. Noorelt inimeselt. Elu on mõnikord ikka äääärmiselt ebaõiglane.
Peitsin kaotusvalu sügavale endasse ja olen teinud näo, et midagi pole juhtunud, ent näitemäng ei saa kesta lõputult. Hetkel on hinges tohutu tühjus ja kurbus. Kuidagi ei suuda leppida nende kahe inimese lahkumisega. Miks küll võetakse nii varakult inimesi, kes on nii lahedad ja päikselised?
Tõele au andes polnud nad küll mu südamesõbrad, pigem sõbrad minevikust, ent see ei muuda minu jaoks asja. Mulle meenuvad mitmed lahedad peod (kasvõi minu sünnipäevad ühes Võrtsjärve äärses suvilas), kus oli nendega koos ikka superlahedaid hetki. Ja iial ei lähe meeles Richardi tehtud sünnipäevalaul (õnneks on see keevitatud plaadile, nii et mälestus jääb kestma!)... Ja see päikselisus... Seda kiirgas neist kogu aeg. Alati oli hea neid näha või neile mõelda.
Nüüd elavad nad edasi minu mälestustes. Aitäh teile ilusate hetkede eest, Tuuli ja Richard! Tunnen teist puudust! Nangijaalas näeme! Kunagi...
Tellimine:
Postituse kommentaarid (Atom)
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar