Uurmaaker ja soss-sepp

Täna tuli meelde üks kevadine lugu ametimeeste erinevusest. Ehkki nimetus võib olla üks, on nende tase ja suhtumine kohati nagu öö ja päev.
Kevadel purunes minu kellal rihm. Lihtsalt üks lüli keeldus teise külge kinnitumast. Kõigepealt käisin ühe kellameistri juures, kes ei viitsinudki asjasse eriti süveneda. Viskas korra pilgu peale ja rääkis pika jutu selle kella rihma eripärasest hingeelust. Kujuta sa pilti - kell täitsa tavaline, aga rihma oskavad korda teha vaid need pisikesed japsid seal kaugel Tõusva Päikese Maa kellatehases. Vaat kus lops! Miskipärast ei rahuldanud mind selle meistri selgitus. Tundus, et rohkem on asja taga meistri soovimatus konkreetse kellaga jännata.
Võtsingi ette käigu teise meistrimehe juurde (seal vana kaubamaja taga olen ennegi käinud). See mees säästis mind loengust ning asus kohe rihma kallal pusima. Ehkki kohati läks puhkimine kõvaks nagu sumoheitluses, oli 10 minuti pärast meistri näol kerge naeratus. Tehtud! Selgus, et saab küll kaks lüli omavahel uuesti kokku juhtida. Lihtsalt natuke nikerdamist. Tasu küsis ta selle eest kõigest 25 krooni. Juurde käis muidugi aus hoiatus, et rihm võib jõulisel kasutamisel uuesti lahti laguneda. Siiani pole seda veel juhtunud.
1:0 vana kooli meeste kasuks. Järelikult on tõelise kellassepa jaoks iga kell väljakutse, mõne teise jaoks aga mitte. Kui meeldiv ja tulus töö ei paista olevat, siis kukub filosofeerima ja targutama.
Õnneks teeb see minu elu kergemaks. Nüüd ma tean kindlalt, kuskohast saab abi ja kuskohast mitte.