Järgnevat postitust on üsna raske alustada. Nimelt suri eelmisel nädalal minu kilpkonn. Väga segane tunne on sees siiamaani. Kahtlemata ei olnud tegemist mingi pereliikmega, kelle leinamine viiks mõistuse. Samas on aga kodus olla üsna kummaline, kui ei kuule toas tema kulgemist jne.
Miks ta nõnda ootamatult läks, ei oska mina küll öelda. Ei olnud see banaalne õnnetusjuhtum stiilis "astusin kogemata laiaks" vms. Ta oli loium kui tavaliselt juba kevadest saadik, kuid tegemist ongi selliste elukatega, kes ei olegi hüperaktiivsed. Seetõttu ei pööranud ka asjale liigset tähelepanu. Pealegi sõi ta regulaarselt, liikus ringi, tegi mustust jne. Tõsi küll, kõike natuke vähem kui tavaliselt. Kui läksin peale jaanipäeva Tallinnasse tööle, toimetasin ta suvekorterisse, kus tema eest hoolitseti hästi, ent miskipärast ta enam sööki vastu ei võtnud. Ja kõik see viis kurva lõpplahenduseni. Kahjuks pole Tartus ka ülihead spetsialisti, kes kilpkonnade hingeelu peensusteni tunneks. Vähemalt ei tea mina sellist...
Nukraks teeb see, et loom sai võetud selleks, et temast oleks rõõmu pikkadeks aastateks ning kelle võinuks kunagi pärandada lastelastele. Miks aga tema eluke nii lühikeseks jäi, sellele ei oska miskit seletust pakkuda.
Hetkel on tunne selline, et iial ei taha enam ühtki kodulooma võtta. Olgu ta siis kass või koer või kilpkonn. Elu on mõnikord ikka f*n kummaline...
Tellimine:
Postituse kommentaarid (Atom)
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar