Nüüd peaks jätkama reisikirja sealt, kus ta soodsate netikasutamistingimuste äralangemisega otsa lõppes. Eelviimasel päeval Columbia Citys esitati meile kutse kohalike poolt, et me läheksime üheskoos tähistama seda, et on viimane õhtu. Sattusime sööma sellesse itaalia kohta äärelinnas, kus me koos Seldeni ja Dorothyga olime juba varemgi käinud. Sellel korral oli kostitajaks ameerika kolleeg Frances, kes lausa tahtis meile välja teha. Noh... Mis seal's ikka. Koht oli mõnus (tõsi, natuke rahvarohke), hea teeninduse ja toiduga.
Kuna olime koos mitme ameerika kolleegiga, siis jätkus hea söögi kõrvale ka palju huvitavat juttu. Muidugi tuli välja meie endiselt natuke puudulik keeleoskus (kolleeg Indrekul õnnestus poetada "Up your"...), mis kohalikke kõvasti naerutas.
Söömaaeg oli igatahes vägagi külluslik ja kui hiljem meestega kohalikku pubisid-klubisid avastama läksime, oli minu kõhus korralik tulekahi.
Seetõttu ei avaldanud kohalik kõige vingem kõrts "The Flying Saucer" (või sausage, kuidas soovite...) esialgu miskit erilist muljet. Hiljem kui olemine juba paremuse suunas kappas, paranes ka arvamus. Nii palju erinevaid vaadiõllesorte korraga kui selles kõrtsus pole ma oma elus veel näinud. Pakun välja, et neid erinevaid kangikesi oli seal julgelt üle saja. Muidugi ei olnud võimalik maitsta murdosakestki, aga see, mida maitstud sai, maitses hästi.
Lisaks oli palju ruumi (seltskond koosnes peamiselt kolleži- või muidu noortest ( muide tuletan meelde, kesvamärja müüakse USA-s alates 21.eluaastast), hea muusika (miski korralik rokijaam mängis taustaks) ning päris kenad ettekandjad (no olidki kenad, mitte ei muutunud kenamaks aja jooksul). Pealegi ei lasknud kolleegid Jesse ja Wallace tujul langeda.
Lendava Taldriku üle vaadanud, külastasime veel teistki öölokaali (nimeks miski Hunter Gatherer, või miskit sinnapoole), kus juba maja ees tabasid meid üsna intensiivsed jazzihelid. Muusikud jämmisid mõnuga ning jalg hakkas tatsuma veel enne, kui üldse maha sai istutud. Jazzil ja jazzil on vahe. See siin oli tõsiselt autentne ja puhas elamus. Need mehed pole kindlasti kuigi tuntud, ent nad olid tõelised profid ja inimestele tõsise elamuse pakkumine polnud neile kuigi suur vaev. Esinemine oli paraku lõpukorral, seetõttu nägime vaid paari lõpulugu, ent sellest piisas, et seda asja praegugi veel meenutada. Pärast tutvustas kolleeg mulle bändi ninameest (või õigemini mind talle)ja siis suutsin teda selle elamuse eest tänada. Tõesti oli vahva õhtu ja suurepärane finiš sellele.
Tellimine:
Postituse kommentaarid (Atom)
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar