Muusika...Muusika? Muusika!

Eile lõuna ajal, olles terve hommiku asjatanud, viskasin natukeseks diivanile külili ning klõpsisin puldiga telekanaleid. Sattusin kanalile Mezzo, mille jälgija ma tavaliselt ei ole. Aga jäin vaatama. Nimelt algas sealt just siis üks Eesti muusikaelu tutvustav film. Tekkis huvi, kuidas siis tutvustatakse. Ilmselt on kanali keskus Prantsusmaal ja seeõttu oli proovitud leida seda keelt rääkivaid muusikuid ka. No näiteks perekond Tulved (ikka Jaan-Eik ja Helena :) )...
Päris ilus ülevaade. Laulupeod, setude leelotamine, tuntumad heliloojad jne. Pärti ei näinud, aga ilmselt on ta juba palju rohkem kui lihtsalt ühe kohaga seonduv nähtus.
Pole tõesti midagi põdeda. Eestlased on muusikarahvas. Kahjuks ei kehti see mu enda kohta. Vähemalt ses osas, et ei mängi ma ühtki pilli ega laula. Mis võib-olla on isegi imelik, sest suguvõsas on mitmeid häid pillimängijaid-lauljaid ning isegi üks vääääga kuulus helilooja. Enda lihane isagi laulis enne pensile jäämist mitmetes koorides ja mängis ansamblites kontrabassi.
Mind on proovitud panna klaverit õppima. Mäletan, et olin vast 8-9-aastane. kui ema võttis mind kaasa ja viis muusikaõpetaja juurde. No miskit head esimesest tunnist välja ei tulnud ja sinnapaika see asi jäi. Millest on isegi kahju, sest klaver on lummav pill ja klaverikontserdid väga huivtavad kuulata. Aga ju oli siis sõpradega lolluste tegemine ja muidu tühja panemine märksa lihtsam.
Muid pille pole minu kätte usaldatud. Kitarri olen küll aeg-ajalt plõnninud, aga mänguks seda nimetada ei saa.
Laulmisega on asi sama halb. Ma ei tea isegi seda, kas ma pean viisi või mitte. Muidugi olen ma laulnud. Mäletan selleaastaseid mälumängurite suvepäevi, kus me mitmehäälselt "Veskimeest" laulsime. Aga kell oli juba 5 hommikul ja tormiline öö selja taga. Igaüks on sellisel hetkel lauluvõimeline ja -himuline. Kuid tavaolukorras hoian suu kinni. Isegi kooli laulu (üks ütlemata lihtne ja samas kallis laul) laulan pigem mõttes kaasa või siis huuli liigutades.
Millest selline ebamäärasus? Aga piisab vaid sellest, kui muusikaõpetaja teismelised poisid kenasti paika paneb. "Teie ei oska laulda, hoidke oma nokad kõvasti kinni!" vms. Ja kui tegidki uuesti lahti, anti sama mõte edasi palju ebaviisakamalt. Väga piinlik ja alandav. Ja kui rääkida, et mis sellest vanast asjast ikka rääkida, siis palun lugejal mõelda samasugustele asjadele enda kooliajast (pole vahet, kas see juba ammu möödas või alles kestmas). No vot... Ma olen kogenud ka seda, mida tähendab kui õpetaja sulle kätega kallale tuleb. Ma tean... Ma oleks võinud vastu hakata. Aga ma tean ka seda, et kui ma oleks tal ninaluu purustanud, oleks mind erikooli saadetud. Pikema jututa. Nii et... Kõik alandused tuli lihtsalt alla neelata. Ja muusikatunni piinlikud hetked polnud kaugeltki kõige hullemad.
Aga vaatamata aegade möödumisele ma suud väga sageli lahti ei tee. Ja kindlasti mitte solistina. Kuigi keegi võiks mu ju kunagi üle vaadata ja kuulata. Äkki saab asja. Võib-olla siiski on geneetilisi soodumusi.
Üht muusikaga seonduvat asja ma ei oska veel. Nimelt tantsida. Muidu hööritamise ja väänamisega saan hakkama. Seda on korduvalt ööklubideski tehtud. Aga kontakttants partneriga. Huuuuu... Partnerist on kahju. Sest reeglina on ta minust pisem ja õrnem ja osavam.
No kuidagi ei ole nagu koordinatsiooni. Või mida iganes. Ja pealegi on ülekaaluliste tants lihtsalt väga kole asi. Tantsija peab olema heas kehalises vormis. Mitte sumomaadleja kehaga. Maksimalisti asi. Aga samas tantsida mulle meeldib. Isegi väga. Omal ajal sai koolis tantsukursustelgi käidud. Ent ununenud kõik. Eks kui keha enam-vähem vormi saan, tuleb kursused kavva võtta. Leida mõni samal tasemel partner ja ABC-ga peale hakata.
Tulevikuks plaane kui palju :) . Hei... Kes see ütles, et unistada ei tohi?