Ökoretk

Viisin oma vanad ajalehed-ajakirjad ning ilma maksumärgita klaastaara ära. Mitte tavalisse, vaid ikka spets prügikasti. Õnneks on need kastid minu kodust umbes sajakonna meetri kaugusel, mistõttu oli see lihtsalt üks meeldiv lühike jalutuskäik.
Tegelikult ma eriti öko ei ole. Aga kindlasti ei jää minust ka kõige suuremat ökoloogilist jalajälge siia ilma maha.
Prügi ma eriti ei sorteeri. Ahju olemasolu pakub võimaluse kõik põlev ja mürke mittelevitav kraam tulle pista. Orgaanilised jäätmed, plastkarbid, kilekotid, toidupakendid jms. lähevad otse prügikotti. Prügikotina ei kasuta ma siiski spets kotti, vaid kõige tavalisemat kilekotti. Neid sigib üldreeglina kodusesse majapidamisse suurel hulgal ja nii saabki neile leida taaskasutuse funktsiooni. Kilekottide kontrollimatu paljunemise vältimiseks võtan tavaliselt kõige tervema ja puhtama kilekoti uuele kaubaretkele minnes kaasa. Aga samas ei ole see igakord meeles. Ning nii mõnigi pood topib vägisi mu ostud kilekotti.
Teine loodusesõbralikku mõtlemist paigast nihutav asjaolu peaks mul korras olema. Nimelt asjade küllus või nappus. Üleliigseid asju eriti ei ole. Mul pole kombeks soetada asju mõttega, et äkki läheb tarvis. Paari aasta pärast avastad, et ei läinud ja siis on need lihtsalt sul risuks jalus. Muidugi on mul kodus palju raamatuid ja DVD-sid, aga nende puhul lohutan ma ennast hädavalega, et ehk läheb kunagi lugemiseks-vaatamiseks. Kuigi nii ei pruugi minna, olen ma vähemasti optimistlik.
Kodu on aga ilmselt liiga tilluke, sest ruumipuudus on kohati täitsa tuntav. Eks siis tuleb asju jälle ümber paigutada ja luua ruumikuse illusioon.