Minu ja meie kõigi ümber on palju asju, mille olemasolu on loomulik ja lausa hädavajalik. Tuled koju, paned tule põlema, surfad internetis, vaatad telekat, käid pesemas jne. Ja ei kujuta ettegi, et miski neist võiks puududa su elus.
Kohati pakub aga suur elu parandusi sinu maailmapilti. Ja siis tunnetad oma nõrkust ja abitust. Eile koju tulles avastasin, et veekraanidest ei tulnud peale kurjakuulutava sisina ja korina miskit. Natuke ootust ja siis majaomaniku juurde aru pärima. No teada jutt. Keegi hooletu üüriline oli lasknud oma torud lõhki ja neid lapitakse. Ei tulnud vett õhtu ega öö jooksul tagasi. Ja just sellistel hetkedel on kõige suurem soov võtta joogivett, pesta jne. Minu õnneks on majas olemas ühisvetsud ja -vannitoad, nii et lootusetusse hätta ei jäänud. Aga samas oli olukord tõsiselt murettekitav.
Hommikul tabasin end iga paari minuti tagant kraani keeramas. Lõpuks saadi torud korda ja normaalne elurütm taastus. Aga jah, mugavustega elu on nii mõistetavaks muutunud, et vähimgi kõrvalekalle viib endast välja. Jõudsin juba pikalt ette mõelda, et mis siis saab kui terve nädal näiteks vett ei ole.
Ja kuidagi ei saa aru inimestest, kes elavadki sellistes tingimustes kogu aeg. Tundub juba täiesti ilmvõimatu. Aga inimene pidada kõigega harjuma.
Tellimine:
Postituse kommentaarid (Atom)
2 kommentaari:
Ei tea kas vee kraanist voolamine t�nap�eval ikka nii v�ga mugavus ja luksus ikka on :)
Pigem on see normaalne. Ja ilma selleta lihtsalt ei saa.
Muidugi, on palju talusid, kus vesi on v�ljas (n�iteks minu maal) ja paljudes kohtades j�bki nii olema, kuid needki inimesed unistavad kraanist voolavast veest :)
Ega mul maakodus sama seis, kuigi kaevust on torud majja ka veetud. Aga mõte oli ikkagi see, et kui abituks võib inimene ilma nende eluvajalike asjadeta muutuda. Mis me ikkagi teeks, kui pool Tartut jääks mitmeks päevaks ilma veevärgi teenusteta? Päris hirmutav. Aga üldse mitte ebareaalne võimalus. Loodetavasti siiski ainult minu pessimistlik utoopia :).
Postita kommentaar