Käisin kinos. "Georgi" vaatamas. Vaatamata sellele, et kriitikute kiunakoor oli selle filmi juba ammu peadpidi mutta tagunud. Mulle meeldis. Ja pole ma miski 50+ naisterahvas. Ilmselt haakub see meeldimine sellega, et mul on parasjagu klassikalise muusika avastamise periood ja nüüd ma hakkan alles aru saama, milline tähendus oli Otsal.
Kriitikute häda oli vist see, et pideva kunstitaotluse otsimise tuhinas ei pannud nad tähele, et selle filmi eesmärk oli muu - storytelling. Ja oma loo rääkis Otsa teine naine kenasti ära. Karm lugu oli muidugi. Aga selline see elu kord juba on.
Peamine küsimus, mis mul filmi vaadates tekkis, on pealkirjas olemas. Ja mulle jäi mulje, et ei ole kerge elu. Asta Otsa puhul oli takistavaks teguriks suur ports (armu)kadedust, sest pole lihtne taluda, et mees on pidevalt tähelepanu keskpunktis. Ja lisaks vaatavad teda tuhandete naiste silmad. Raske on sellise koorma all sirge seljaga seista. Ja selle mehe asemel võinuks ju ise kuulsaks saada.
Loomulikult kiskus suhteid kiiva ka asjaolu, et suurel staaril polnud sageli aega (või ka tahtmist) pühenduda piisavalt perele. Lapse sünnipäeva unustamine jms. on üsna kurvad asjad. Samas pole Ots ju mingi erand, terve Eesti on tänagi selliseid töllmokkasid täis.. Ja neil pole erinevalt Otsast kohe mittemingisugust vabandusi tuua.
Nojah. Lõpuks lahutus ja unustamine jne. Aga nagu öeldud, mulle film meeldis. Kuigi paljud küsimused jäid vastuseta, said paljud asjad hoopis selgemaks. Staaril on siiski ka inimlik mõõde ja see isegi suurendab tema väärtust. Kel huvi vaatama minna, kasutage juhust, veel on eeskavas siin-seal.
Tellimine:
Postituse kommentaarid (Atom)
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar