teisipäev, 20. november 2007

Inimene ja karjainstinkt

Inimesed on ikka määratud üheskoos elama. Juba vana Aristoteles ütles midagi ligilähedast. Et vaid kambas ollakse õnnelikud. Kambas ehk karjas elamine tähendab ka karjainstinkti olemasolu. Eks ikka püüame teha nii, nagu teised seda teevad.
Mõnikord saad sellise karjakäitumise kohta signaale üsna kummalistest kohtadest.
Minu igahommikune (argihommikune) rutiin on rongi peale vantsimine. Lähen kodunt välja selge arvestusega, mis võimaldab mul jõuda kerge ajavaruga kohale, et ei peaks liigselt rabelema jne. Tavaliselt jääb selleks ajavaruks nii 5-7 minutit. Paras aeg, et maha istuda, end mugavalt sisse seada jne.
Nagu öeldud - kiirustamiseks pole mul mingit põhjust. Samas märkan aga igal hommikul mööda Vaksali tänavat kulgedes, kuidas keegi (või keskid) hirmsa spurdiga jaama poole kimab. Ise mõtlen, et kuhu küll nii hirmus kiire, aga noh... Igaühe oma asi. Aga siin käivitub karjainstinkt. Nii mõnegi minuga sama teed astuva inimese närvid ei pea vastu ning spurtijat nähes hakkab ta samuti jooksma. Ja on olnud juhtumeid, kus neid jooksjaid on lõpuks päris mitu. Tekib juba kerge rahvajooksu tunne.
Raudteejaama juures läheb asi veel põnevamaks. Praeguse renoveerimise staadiumis sinna suurt ligipääsu ei ole, tuleb kasutada ajutist peatus- ja pealeminemispaika. Eelmise nädala talveilmadega oli see vastikult libe (praeguse kevade tingimustes vastikult sopane) ning seetõttu oli äärmiselt ärev tunne vaadata inimesi, kes üle selle konarliku jäävälja joostes sööstsid. Võimalik, et oleksin asja jälle unustanud, aga minu valulävi sai ületatud eelmise nädala lõpus.
Läksin jällegi rongile, kui nägin endast sadakond meetrit eespool kaht kiirustavat naisekuju. Kui jõudsin vaksalini, oli neil õnnestunud tungida kuidagi piirdeaia vahelt ehitusplatsile. Veendunud, et sealt nad rongile ei pääse, tulid nad tagasi ja sööstsid vahetult minu ees edasi. Jõudnud sellele jääväljale, oli mul kange tahtmine neile noortele naistele hõigata, et võtke hoogu maha, väga libe on. Aga veel enne kui suu suutsin avada, käis üks neist üsna kurjakuulutava matsuga külili. Ai! Õnneks midagi hullu ei juhtunud. Siis ei hakanud enam suud lahti tegema, sest see oleks kõlanud sulaselge tänitamisena.
Aga rongi väljumiseni oli veel kümmekond minutit aega ja ma tõesti ei tea, kas nemad ja kõik muud mõttetud kiirustajad on mõnikord mõelnud seal rongis, et tasus see jooksmine (kasvõi valutava külje hinnaga) ära. Ega vist.
Eelnev tekst ei olnud mõeldud sellise üleoleva laiamisena. Ma ise käitun sageli samamoodi. Aga teiste tegemised paistavad lihtsalt paremini silma.

Kommentaare ei ole: