Mälumängubuum

Nädal tagasi toimus koolis maakonna koolide ajalooteemaline mälumäng. Tegelikkuses on see kujunenud meie ja naaberkooli vaheliseks ragistamiseks, kuna teistel on ilmselt ennast määratult raskem kohale venitada (noh, paar kooli küll lubasid tulla, ent ilmselt oli see niisama välja käidud lubadus). Kokku aga osales jahmatamapanevalt suur arv võistkondi - 22. Jahmatus muidugi meeldivas astmes. Ise eeldasin max. 15 võistkonna osalust. Hullu polnud. Muidugi tuli kiiresti küsimuste komplekte juurde paljundada jne., aga sai hakkama. Ilmselt oli oma kooli puhul ka tugevaks asjaoluks see, et sai tunnist ära. Ja tunnist ärasaamise nimel on nii mõnigi nõus kasvõi pea peal seisma. Rääkimata mälu mängimisest. Teadmiste tase polnud küll hiilgav, aga mitte ka kehv. Kui võitnud võistkond saavutas ligemale 2/3 punktidest ja esikuuikusse trüginud võistkonnad vähemalt 50 %, siis pole see kuigi halb. Ja ega viimasekski jäänud võistkond nulli peale jäänud.
Võit läks seekord naaberkooli. Kuivõrd aga nemad õiendavad selle ürituse rahastamisega, siis on järgmisel aastal selle toimumine üsnagi kindel.
Samal õhtul käisin mängimas tudengite mälumänguklubis, kuhu oli kohale tulnud 19 võistkonda (kuivõrd seal ei ole võistkonna suurus oluline, siis oli kaunikestki kitsas). Seegi oli selline vägagi inspireeriv üritus - mõnus ja sundimatu õhkkond, head küsimused, ladus korraldus jne. Igatahes tekkis selle päeva põhjal tunne, et kui selline akadeemiline mälumäng hakkab mingil hetkel vaikselt hääbuma, siis noorte üritused jäävad küll kestma. Minu sõna selle peale!