Connecting People

Sai Soomemaal käidud. 20. oktoobril toimus Tartu-Tampere ametlik linnavõistlus mälumängus. Sõpruslinnade kultuurikontakt seegi. Start oli aga juba eelneva päeva varahommikul. Üsna rutiinne - Tartust Tallinnasse, laevaga üle lahe, ning Helsingist Tamperre. Kokku oma 6-7 tundi sõitu. Aga ma olen Ameerikas käinud, seetõttu 6-7 tundi mind eriti ei heiduta. Rutiinivaba asi oli kahtlemata see, et meid Tallinnas ees oodanud ühe võistkonna asendusmängija Igor oli oma passi kodusele Raplamaale unustanud ja pool teed käis orgunn, et tee pealt pass üles korjata. No aga hästi orgunniti. Pass oli varsti olemas ja mured murtud.
Soome mulle üldjoontes meeldib. Ei mingit põdratamist või muud sellist. Selline mõnus rahulik põhjamaa. Tamperes polnud varem käinud, seetõttu oli laupäeva hommikul mängule eelnenud tuur kesklinnas täitsa omal kohal. Väga sarnane linn Tartule, sest keset linna on vesi. Seal vist küll rohkem järvedega tegu. Aga nagu öeldud - vaikne, rahulik ja muretu linn. Lihtsalt kõndisin ja vaatasin enda ümber ning oli mõnus olla. Ilm oli ka päikeseline ning soojemapoolne.
Suurim avastus (kuigi ma olin selle olemasolust teadlik) oli linnas asuv Lenini muuseum. On üsna huvitav teada, et selline esinduslik muuseum ei asu kuskil Venemaal, vaid täielikult kapitalistlikus riigis. Aga seal ta on. Sisse astuda ei viitsinud, aga elamuse sain sellegipoolest.
Mälumängust ka. Toimus siis mäng - 4 võistkonda kummastki linnast. Küsiti 60 küsimust - 30 sommid ja 30 eestlased. Meie küsimustel polnud viga, Indrek Salis teeb normaalset tööd, aga sommide omad tegid kohati nõutuks. "Nimetage maailma viis suusahüpete lennumäge." "Millises kahes riigis on peetud kõige rohkem taliolümpiamänge? Nimetage mängud (kohad ja aastad)." jms. No meil ei ole tavaks küsida mälumängus küsimusi, kus nõutakse 5, 8 või koguni 10 elementi. Lauri käis välja idee, et järgmisel korral on asjakohane küsida Hiroshimas hukkunute täielikku loetelu. No mis see mõnikümmend tuhat nime ikka üles lugeda on. Sato, Sato, Sato, Sato ... ;P
Lõppkokkuvõttes suutis Tartu linn võita. Enda panusega rahul ei ole, sest vaim oli kuidagi väsinud ja mõte liikus aeglaselt. Aga vajalikud punktid tõime ära ja karikas tuli koos meiega Tartusse tagasi. Kuni järgmise sügiseni, mil me neid jälle võõrustame. Aga kõik tulemused, küsimused jms. on www.kilb.ee saadaval, seega pole mõtet pikalt jahvatada. Huvilised vaatavad ise.
Seega tore käik. Seltskond oli ka norm. Tüütuks muutus ühe nö. aktivisti pidev möla ja vaimutsemine, sest mees ilmselgelt ei adunud piiri, kuskohast natuke liiast saab. Aga enamik suutis selle mölaga harjuda ning püüdsid sellest mitte liiga välja teha. Meeldis mõne selli idee sellele vennale kondoom kinkida. Et saab endale pähe tõmmata ja näidata kõigile, kes ta tegelikult on. Aga suva, pisiasjadest ja mõttetutest meestest ei maksa ennast häirida lasta.
Lõpp hea, kõik hea. Tuleval aastal jälle.