Vahel pole elu vaja põnevaks elada, põnevaid asju juhtub ilma pingutamatagi. Viimase tõestuse ses osas sain eelmisel kolmapäeval. Olin ühe prominentse tartlasega (nimetagem teda HP - Hewlett Packard???) kokku leppinud, et ta annab mulle intervjuu minu leivaisa tarbeks. Ühesõnaga räägib oma kokkupuudetest ristsõnade, mälumängu jms.
Liikusin siis õigeks ajaks kohale ning märkasin auväärt härrat vestlemas miski oma tuttavaga. Noogutasin talle tervituseks ning tahtmata nende vestlust segada, istusin samasse õppehoone fuajeesse pingile ootama. Üllataval kombel jätkas isand oma vestlust ning ignoreeris mind täielikult.
Suur oli minu üllatus, kui saabus minu võistkonnakaaslane Leino (samas kohas algas natuke aega hiljem Tartu linna meistrivõistluste etapp) ning vana kõpsti talle ligi hüppas ning hakkas temaga rääkima. Seda saatis soovitus, et võta paber ja pane kõik kirja, sest kõik niikuinii meelde ei jää. No ja jutt, mida ta rääkima hakkas oli see minu intervjuu. :D. Blaaahhh...
Kui mulle kohale jõudis, et mis tegelikult toimub, haarasin ruttu paberi ja kukkusin juttu samuti üles kirjutama. Samal ajal võitlesin naeruga, sest see, et prominent mind ja mu võistkonnakaaslast segi ajas, oli ikka koom mis koom...
Aga vajaliku info ma sain ja loo ma sellest valmis teen. Kahjuks ei saa ma eelnevat juttu küll ametlikus artiklis avaldada, aga sõpradele-tuttavatele on see nüüd vähemalt olemas.
Aga kas me Leinoga tõesti nii sarnased oleme, et meid võiks sassi ajada? Noh, me mõlemad oleme mälurid, samuti ajaloolased, mängime ühes võistkonnas ja isegi jope on sama - seesama vana ja hea Kvardi roheline. Muus osas aga... Kaaluvahegi on vähemalt +35 minu kasuks... Aga ilmselt ei ole see vanahärra silmis mingi näitaja ning meie ikka üks ja sama isik tema silmis.
Kas on kerge olla vana? Ega vist... :P
Tellimine:
Postituse kommentaarid (Atom)
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar