Vihm ja linn

Esmaspäeva hommikul (23. juulil) otsustas New York tervitada meid lausvihmasajuga. Paraku kadus hostelitoa aknast heietatud lootus, et ehk on ainult hetkeks seda vihma, üsna ruttu. Sadu ainult süvenes ja süvenes. Metrooga kesklinna suundudes ja tagasi maa peale siirdudes õnnestus paari hetkega üsna märjaks saada.
Starbucksis juba üsna tavapäraseks saanud hommikuteed rüübates oli üsna lootusetu tunne peal ning ei olnud mingit tuju suurlinna avastamiseks. Aga katkestada ka ei tahtnud.
Jällegi peab sellises kriitilises kohas meenutama eestlaste vanasõnu. Tõepoolest oli abi väga lähedal. Tõmmud tänavakaupmehed olid sealsamas tänavanurgal avanud vihmavarjuäri ja niimoodi sai 5 dollarit maksnud Aasia päritolu tootest minu päästeingel. Kuna vihma ladistas peaaegu õhtuni välja, siis olin ostuga vägagi rahul. Ja töötab teine siiamaani.
Esimene käik oli kesklinnas asuv kaubamaja Macy's, mis reklaamib end kui maailma suurimat. Kas see just suurim on, aga kindlasti midagi enneolematult suurt küll. Üheksa korrust kaupa paksult täis. Peamiselt pakuti rõivaid, mööblit, majapidamiskaupa jms. Sellises kaubamajas võiks veeta terveid päevi. Mina sain asjast ülevaate paari tunniga. Aitas küll. Väga lahedad olid ülemisi korruseid ühendavad puust astmetega eskalaatorid. Muidu nagu üks suur kaubanduskeskus ikka.
Kaubamaja külastatud, suund erinevate vahepeatustega Times Square'i poole. Tutvunud natuke NY tänavavõrgustikuga, hakkas koitma, kuhu tuleb täpsemalt minna. Times Squre oli selline nagu eeldatud - äärmiselt rahvarohke ning igal pool küütlevad-vilkuvad hiigelreklaamid-ekraanid.
Nagu kaasa võetud reisijuht teadis öelda, asus Times Square'il suur Virgin Megastore. Suur CD-DVD jne. müügiplats. Tõesti oli olemas muusikat igale maitsele ning rahakotile. Minu huviks olid "Oz'i" erinevad hooajad, millest suurem osa õnnestuski sealt leida ja seda üpriski mõistliku hinnaga. Indrek leidis sealt aga (peamiselt 10 dollarit tükk) suure hulga CD-plaate. Tõesti oli olemas peaaegu kõik, mida hing ihaldas.
Juba varem olime kokku leppinud, et USA-s võiks kindlasti kinno minna. Kuna Columbias asusid kõik kinod äärelinnas, siis jäi ainsaks võimaluseks NYC. Saanud Times Squre'i infopunktist vajalikud andmed, suundusimegi liikuvaid pilte vaatama. Valida oli peamiselt kahe kino ja kahe filmi vahel. Filmideks olid Harry Potter ja Juukselakk. Valisime viimase. Nojah... Muusikal. Kinno jõudsime viimasel hetkel, mis tähendas, et kohti oli veel kahes esimeses reas. Polegi kinos nii lähedal ekraanile istunud.
Film ise oli nagu oli. Ameerikalik muusikalilugu kuuekümnedate teemal. Peamiseks vaatamisväärsuseks supermõõtmetega naiseks kehastunud John Travolta. Ei usu, et tema eesmärgiks oli kedagi ära petta, sest mina küll ei näinud ekraanil hetkegi korpulentset mammit, vaid selleks kehastunud Travoltat. Publikule film meeldis. Naerdi, plaksutati, vilistati. Aktiivsemad lõid lõpuks tantsugi.
Valikus olnud filmidest olnuks seega Potter iga kell etem, aga see oli samas selline ehtne ja väga ameerikalik elamus.
Kinoskäigu järel oli õhtu lõpetuseks plaan vaadata ära ÜRO peakorter ning siis seal kusagil läheduses jõe äärde maha istuda. ÜRO peakorter oli ümbritsetud peaasjalikult SKANSKA kirju kandvate aedadega. Jõe äärde ei saanud me ka kuidagi, sest seda Manhattani äärt ümbritses kiirtee ning ületamisvõimalused puudusid.
Lõpuks tagasi kesklinna ja väike istumine ühes sealses pargis, kuskohast aga politseinik meid enne kella 11 minema ajas. Park lihtsalt suleti ööseks.
Aga meie koduhosteli lähedast Central Parki see-eest ööseks ei suletud...