Suurlinna tuled

New Yorki saabununa oskasime loomulikult liiga vara bussi pealt maha tulla. Ega mingit ettekujutust ei olnud, kus parasjagu asume ja kuhu suunas peaksime minema. Ainus, mida teadsime, oli tänava number, kus asus meie broneeritud hostel. Kontakteerumine kohalikega tõestas, et oleme oma sihtmärgist väga kaugel. Aga õnneks oli sealsamas metroojaama sissepääs ning 2 dollarit maksnud pileti lunastamise järel saime rongi peale. Tagantjärele mõeldes oli metroosüsteem suurlinnas üsna loogiline ja metroojaamu üsna tihedalt. Seetõttu pole imestada, et paljud inimesed eelistavad seda võimalust. Igatahes oli metroojaama peatus ka samas tänavas, kus hostel - 103. tänaval. Ümbruskond oli suhteliselt korralik, ent näha oli, et suurema osa kohalikest moodustavad mustad või latiinod (neid viimaseid oli seal kohe eriti palju).
Meie hostel oli paari sammu kaugusel Central Parkist ning oli üks täiesti tavaline hostel. Seltskond polnud ebameeldiv ning ega me teistega suurt kokku ei puutunudki, kuna hostel jäi peamiselt magamise paigaks. Pesemisvõimalused olid täiesti olemas ning erinevalt Euroopa hostelitest oli ka rätik, mis muutis elu oluliselt mugavamaks. Tuba oli küll pisike ja mitte eriti hubane, ent magamise seisukohast pole suurt vahet. Natuke rohkem kui 40 taala eest (ööpäeva hind!) käras järelikult igati hästi.
Esimene söögikogemus NY-s oli 103. tänava ääres asunud India restoranis, mis oli sellise klassikalise ja hea rahvusrestorani ideaal. Indiast pärit mehed köögis, leti taga ja teenindamas, hea söök, mitte üleliia kallid hinnad jne. Sinna juurde näpuotsaga hoolivust kliendi suhtes... Mida veel tahta?
Esimese NY õhtu pärliks jäi väikene istumine (sellest kujunes lausa igaõhtune traditsioon) Central Parkis. Kuigi seda parki ümbritseb mingi kahtlane oreool (justnagu kurjategijate pesa vms.), oli huvi selle vastu suur. Tegelikkus osutus lausa igavalt turvaliseks ja rahulikuks. Mitte väga palju rahvast, mõnus valgustus (pargilikult kergelt hämar) jms. Aeg-ajalt tuiskas mööda mõni jooksja või koerajalutaja. Neid koeri koos oma peremeestega oli seal tõesti palju ja neid liikus igal ajal. Koerad olid seal reeglina keskmist või suurt kasvu, kuid kaunis rahumeelsed ja võõraste vastu nad erilist huvi ei tundnud.
Pargipingil istudes mõlkus meeles see, et mida teha nende eelseisvate päevadega. Ebameeldiv ju teada, et linn on liiga suur selleks, et ta sulle kõik oma saladused nii lühikese aja jooksul paljastaks. Ent samas oli soov linnalt võtta võimalikult palju. Igatahes oli plaane meeletult palju, millest realiseerus muidugi murdosa. Ent ka see pisku oli muljetavaldav.