Kui Arno isaga ...

Jah... Räägiks üle pika aja sellest, millega ma igapäevaselt tegelen ehk koolist. Tavaliselt ma seda eriti ei tee, sest mis siin ikka rääkida - see mu töö. Ise ma selle valisin. Ning pealegi pole kurtmiseks üleliia põhjust. Töö täitsa meeldib. Ja ise olen rahul.
Aga. Tavapärase rutiinse igapäevatöö kõrval on pikemaajalisi projekte, mis võtavad küll palju aega, ent pakuvad põnevat vaheldust. Sügisel pakuti võimalust, et mõni minu õpilastest võiks teha uurimustöö linna juubeliaasta puhul korraldatavale konverentsile. Tavaliselt ei tunne ma selliste ettepanekute suhtes mingit erilist tõmmet, ent sel korral oli hoopis teine tunne. Asi tundus täitsa huvitav. Ja teemade puudust samuti ei olnud. Päris palju on auväärseid linnakodanikke, kelle elu võiks pakkuda huvi ka laiemale massile.
Õpilaste hulgast ohvri(te) leidmine polnud ka üleliia raske. Terve sügise olin ma pommitanud kümnendikke erinevate (eks pommitan muidugi praegugi ja tulevikuski ka :P) arutlustega, et vaadata, kuidas nad omi mõtteid kirjalikult väljendada suudavad. Ja nad suutsid mind positiivselt üllatada. Arutlused olid reeglina väga sisukad ja huvitavad. Arutluste kirjutamine sõelus välja teatud ringi õpilasi, kes oma kirjutamisoskusega eriliselt silma paistsid.
Esialgu oli plaanis lasta teha mitu uurimustööd, ent sain kiiresti aru, et nende juhendamine käiks kaugelt üle jõu. Ma lihtsalt ei oska niimoodi juhedada, et pats-pats õlale ja ah saa ise kuidagi hakkama! Ma pean olema ise ka sündmuste keskel!
Ja nii ma valisingi välja ühe õpilase (avalik ruum - ma ei nimeta nime, sorry!), kelles ma nägin peituvat tõsist potentsiaali antud valdkonnas. See oli muidugi täiesti subjektiivne valik, sest asi põhines ainult minu sisetundel. Jah, tema arutlused olid kohati jahmatavalt täiskasvanulikud ning põhjalikud, ent kas ta selliseks ülesandeks valmis oli, ma tõesti ei teadnud. Pealegi "kompenseeris" tema häid arutlusi hirm ja ebamugavus esinemise ees.
Ühel kenal hilissügisesel päeval ma talle oma plaani tutvustasingi. Otsest räiget vastuseisu ei kohanud, ent jätsin mainimata selle uurimustöö tegeliku eesmärgi. Oh, ma võin sageli nii paha olla! Aga ega ma siis halva pärast :)! Ja ettevalmistustöö algas. Uurimustöö käsitles meie linna aukodanikku ja teenekat pedagoogi. Küsimuste koostamine, pildimaterjali otsimine jne.
Paar kuud tagasi teatasin siis õpilasele tõe, mis talle muidugi üldse ei meeldinud. Ent samas võttis ta asja rahulikumalt kui arvasin. Mida lähemale jõudis valmimise tähtaeg, seda rahutumaks ma muutusin... Saab ta hakkama? Vajab ta rohkem abi? jne.
Lõpuks kui paar nädalat tagasi nägin Powerpointi esitlust (tegemist oli ikkagi ettekandega, mitte klassikalise uurimustööga!), siis olin pehmelt öeldes hämmeldunud. Esitlus oli lihtsalt suurepärane. No kõik oli isegi paremini tehtud, kui mina oleksin osanud soovitada. Ning ka ettekande tekst oli väga oskuslikult koostatud. Minu ülesandeks jäi ainult kosmeetilisi parandusi teha.
Mõned korrad ettekande läbi harjutanud, jõudsin tõdemusele, et tegelikult läheb kõik väga hästi. Ja eelmise nädala neljapäeval toimunud konverents seda ka tõestas. Konverents muidugi oleks äärepealt mulle tõelise tünga keeranud, sest viimasel hetkel oli muudetud ajakava ning minu kohale jõudes ettekanne juba käis. Blaaaahhh... Tundsin end äärmiselt ärritununa. Täielik jama!
Õnneks sujus ettekanne vägagi ladusalt ning ärritus hajus hetkega. Tundsin ettekannet kuulates sügavat rahu ja rõõmu. Loomulikult polnud tegemist professionaalse tippesitusega, ent taustsüsteemi arvestades laabus kõik vägagi kenasti. Võtan seda tõelise õpilasepoolse eneseületusena! Tagantjärele on mul isegi natuke piinlik, sest ma ei uskunud, et ta nii hästi hakkama saab. Järelikult ma alahindasin teda. Aga pigem juba see, kui et meeletult üle hinnata ja pettuda ja kogu oma frustratsioon õpilase (või õpilaste) peale välja valada.
Ühesõnaga suur vaev sai nähtud ja suur töö sai tehtud. Igal juhul olen ma siiralt õnnelik, et mu õpilane sellega hiilgavalt hakkama sai. Ja kindlasti väga tänulik kõige eest. Uute põnevate väljakutseteni! ;)

PS! Kindlasti olen ma selle kiitmise ja tänamisega totaalselt üle pingutanud, ent mis parata - emotsionaalse inimese värk! Ja mõnikord lihtsalt on nii, et küll küllale liiga ei tee! Tõesti!