Washingtoni epiloog

Niisiis... Muuseumis ei möödunud kaugeltki kogu laupäev, vaid vabanesime sealt juba õhtupoolikul. Kuna juba järgmisel päeval (pühapäeval, 22. juulil) ootas ees retk Washingtonist New Yorki, siis tuli leida vahend, kuidas saada ühest linnast teise. Vaadates eelnevalt kompetentsete inimeste muljeid, siis kaldus vähemalt minu otsus bussi kasuks. Pilet oli ikka tunduvalt odavam kui ükskõik mis teisel transpordivahendil. Bussijaam asus aga Hiinalinnas. Nagu selgus, siiski õnneks mitte väga kaugel kõigist muudest objektidest. Naljakas tundus see, et kohapeal ei paistnud märkigi mingist suurest terminalist. Veelgi enam, polnud ühtegi jälge ka väiksemast. Aadressi järgi vantsisime õigest kohast uhkelt mööda, kuniks ma taipasin, et miski räpane keldrikorrus see meie bussijaam ongi. Tõesti keldris tervitas meid 2 pilusilmset härrat, kes meile lahkesti pileti müüsid jne. Piletil polnud ei väljumisaega, istekoha numbrit jne. Öeldi, et tulete sobival ajal kohale, hüppate bussi peale ja ongi kogu lugu. Pileti 20-dollariline maksumus lasi asju õnneks üsna stoilise rahuga võtta.
Vaatamisväärsused pakkusid endiselt huvi ning esmajärjekorras sai välja valitud Kapitoolium. Selgus, et hoone on kõvasti turvatud ning trepijalamil asuvatest värvatest ei saa kuidagi mööda. Ei eest- ega nagu hiljem välja uurisin ka tagantpoolt. Aga elamus seegi...
Sama efekt kordus ka järgmisel hommikul kui otsustasin ära vaadata Valge Maja ja veel mõned objektid, mis varasemast nägemata jäid. Valge Maja Pennsylvania avenüül osutus ettearvatult üliturvatuks objektiks, kus väga ringi liikuda ei tahtnudki, sest kõik kohad olid täis hambuni relvastatud politseinikke. Väravatest sisse ei saanud ning seetõttu oli võimalus maailma üht kuulsamat maja uudistada vaid kaugemalt aia tagant. Kuid nähtud see sai ja vähemalt miski mälupilt olemas.
Samal homnmikupoolikul läksin külastasin põhjalikumalt ka Washingtoni obeliski ja Lincolni memoriaali vahelisel alal asuvaid II ilma-, Korea ja Vietnami sõja memoriaale. Midagi pompöösset seal ei olnud, ent siiski avaldas nähtu muljet. Kasvõi need kaks kiviseina, kuhu peale tihedas kirjas kantud kõigi Vietnami sõjas hukkunud 58 000 ameeriklase nimed. Lisaks veel müüri äärde omakste asetatud pildid oma langenud sugulastest jne.
Siiski häiris natuke kommertsi tungimine ka sellistesse minu silmis pühadesse paikadesse. Vietnami sõja memoriaali juures said soovijad (soliidse summa eest muidugi, aga soovijatest puudust ei olnud) pilti teha ohvitserimundris härraga, sealsamas olid krõbuskiputkad. Oleks minu olemine ja tegemine, siis hoiaksin ma sellised asjad natuke eemal.
Pühapäeva, 22. juuli, lõunaks olid Washingtoni olulisemad objektid vaadatud ja ees ootas rohkem kui 4 tunnine bussireis New Yorki.