Pääriigi päälinn

Igasugused töökohustused ja suvepäevad on olnud oluliseks takistuseks uute postituste tegemisel. Aga tahate te jee mu vabandusi siin lugeda.
Okei! 20. juuli pärastlõunal toimus pidulik hüvastijätt kursusekaaslaste ja muude asjapulkadega ning algas kolmefaasilise reisi teine faas - Washingtoni ning seal asuva holokaustimuuseumi külastamine. Washingtoni Ronald Reagani lennujaamas tehti pool tööd meie eest ära, sest kohe pärast pagasi kättesaamist ujus külje alla tõmmu poiss, kes teatas, et on taksojuht ning viib meid sinna kuhu vaja. Meil oli vaja sattuda Marylandi avenüül asuvasse hotelli Mandarin Oriental. Miskipärast seostus see miski odava ja pikkade koridoridega äärelinna majutusasutusega. Mis pealegi asub kusagil Hiinalinnas.
Nojah, taksojuht (või kuidas teda nüüd nimetadagi, sest autol puudusid nii taksomeeter kui plafoon) teadis seda asja päris hästi, samuti oli ta kuulnud Eestist ning meie jamadest Venemaaga ning isegi pronkssõdurist. Üllatav teadlikkus kohast, kust nagu seda oodatagi ei oska. A noh, eks taksojuhidki võivad olla maailma asjadega kursis.
Hotelli ette saabudes hakkas juba kohale jõudma, miks meie sõidutaja seda kohta nii pagana hästi teadis - superluks ju! Meil olid vastas jooksupoisid, kes tassisid kotte, avasid uksi jne. Hotelli sisenedes tervitasid meid marmorist põrand, elav muusika ja asi, mida võiks võtta kokku ühte sõnasse - suursugusus.
Sissekirjutamine läks suhteliselt valutult (kuigi minu krediitkaart, mis pidanuks USA-s laitmatult töötma, seda mitte teha ei tahtnud). Igatahes olime lõpuks sees. Minu tuba oli otsast ääreni täis luksust. See tekitas küll ääretult mõnusa, ent mitte eriti koduse tunde. Aga noh viietärnihotellis on omad reeglid, millega peab arvestama ka minusugune maapoiss. Arvuti kasutamise võimalus, tasulised filmid, baarikapp jne. jne. Kõige rohkem hindasin neid kaht ööd hoopis seepärast, et hea rahulik oli ja sai enam-vähem korralikult välja puhata.
Kõik Washingtoni vaatamisväärsused tundusid ka olevat käeulatuses ja seetõttu oli üks õhtune jalutuskäik parim idee. Washingtoni obelisk, Lincolni memoriaal jne. Minule jättis suurima elamuse hoopis see, et obeliski jalamil oli parasjagu Falun Gongi rühmituse korraldatud protestiaktsioon kommunistliku Hiina valitsuse vastu. See seisnes selles, et tuhanded hiinlased istusid obeliski ühel nõlval ning nende käes olid küünlad (või olid need laternad). Mängis hiinakeelne muusika, aktivistid jagasid lendlehti. Ja meeleavaldajad lihtsalt istusid. Kõigil oli niikuinii selge, mida nad taotlevad. Võimas!
Vaatamisväärsuste ümbrus kubises vaatamata hilisele õhtutunnile turistidest ning seetõttu unistadagi ideest, et nüüd lihtsalt seisan ja vaatan. Aga ära nad nähtud said ja see oligi peamine.