Päev muuseumis

Laupäeval, 21. juulil, oli peamiseks ürituseks USA holokaustimuuseumi külastamine. Meie võõrustaja, proua või preili Vasquez, tutvustas meid muuseumi köögipoolega. Tegelikult on sel muuseumil kadestamisväärselt palju võimalusi, eriti mis puudutab nende veebikeskkonda. Aga tuleb ka vaadata, kes on selle muuseumi rahastajad. Näiteks Steven Spielberg, kui kedagi nimeliselt nimetada. Oleks ime, kui poleks võimalusi.
Saime jälgida ühe Ameerika kooliõpetajate töörühma ettekannet selle kohta, kuidas antud teemat ajalootunnis käsitleda ning see jättis väga põhjaliku ning asjaliku mulje. Neid materjale sooviks isegi oma tundides kasutada.
Alati on põnev vaadata ringi raamatukogudes ning selle muuseumi raamatukogu oli küll päris mahukas, arvestades selle spetsialiseerumist väga kitsale teemale.
Päeva teine pool kulus tutvumisele muuseumi ekspositsiooniga, mis oli muljetavaldav. Kokku kolmel korrusel oli ülevaade juutide kallal toime pandud tegudest. Muidugi oli keskendutud peamiselt ainult juutide ja natside "sõprusele". Väga vähe oli juttu varasematest aegadest. Samuti oli tibake mainitud mustlasi. Käinud kolm korrust läbi tundus, et põhjalikem väljapanek oli natside võimuletuleku ja sõjaeelse aja kohta. Ülejäänu polnud küll pinnapealne, ent oodanuks enamat.
Sõjaeelset aega eksponeeriti vingelt - põhjalikud infotahvlid, eksponaadid, videoekraanid jne. Mingil hetkel oli sellest Hitleri jt. kisast kõrvad huugamas. Aga eks see vist teenib ka seda eesmärki, et tekitada veel suuremat tülgastust ajaloo suurima kurikaela vastu.
Kohati paistis välja ka ühekülgsus - näiteks polnud kusagil mainitud, et II maailmasõja algus ei tähendanud mitte ainult Saksamaa kallaletungi Poolale, vaid ka Nõukogude Liidu oma. Võitjate ajalugu! Aga eks asi keskendub ikkagi peamiselt juutidele ja muu seal kõrval on vähem tähtis.
Teine korrus oli huvitav oma interaktiivsuse poolest: osa kujundusest meenutas koonduslaagri barakki, samuti oli võimalik minna läbi vagunist, millega juute surma veeti jne. Ühesõnaga põhjalik ülevaade sellest, milline nägi välja üks tõeline surmalaager.
Kolmas korrus keskendus vabastamisele ja kättemaksule.
Eraldi ekspositsioon oli ringkäik läbi ühe väikese juudi poisi (Daniel?) sõjaaegse saatuse - tema eluruumid, arreteerimine, teekond surmalaagrisse jne. See jättis huvitava ning sügava mulje. Täpsemalt ma kirjeldada ei oska, sest minu jaoks on tegemist asjaga, mida peab ise nägema.
Muuseum oli põhjalik, ent ikka on nii, et mingil hetkel hakkab tähelepanu- ja vastupanuvõime nõrgenema ning lõpus suudad kõike vaadata väiksema põhjalikkusega.
Kokkuvõtlikult oli muuseumipäev siiski vajalik ning huvitav käik ning saadud kontaktid vajavad soojas hoidmist ka edaspidi.
Eraldi mainimist väärib rahvarohkus muuseumis, kuuldavasti külastab neid üle 2 miljoni inimese aastas.