Eksamineerija rõõmud

Täna oli selle kooliaasta viimane tõsisem katsumus. Toimus üheksandike kolmas eksam. Üle 30 olid valinud kas ajaloo või ühiskonnaõpetuse. Andkem tõele au - rõhuv enamus viimatinimetatu. Miks? Pole õrna aimugi.
Minu roll eksamil seisnes niisama aja surnuks venitamises. Komisjoni liikmeks olemine on lihtsalt selline tuim osa. Pealegi ei olnud keegi neist minu poolt õpetatu, sest üheksandikud on kõik Bruntsi taktikepi (kaardikepi?) alt tulnud.
Seetõttu oli õhkkond suhteliselt pingevaba. Enamike näod olid küll tuttavad, ent mis ta nimi ka olla võiks? Noh... Mälumängurile paari tunni jagu pingutust... Mõningaste edukate väljamõtlemistega.
Eksamit (ühiskonda) ennast sirvides (eks see pannakse kunagi ka rekk-i kodukale üles) oli esimene reaktsioon üsna nõutukstegev. Tundus selline riukalik ja raskepoolne eksam. Samas oli palju punkte, kus oli võimalik vastus raamatust (põhiseadusest) maha kirjutada või siis oma arvamust esitada (mille eest lihtsalt peab punkte panema). Ajaloo töö oli raskem, kuna oma loba ajamine oli peaaegu välistatud ning ilma teadmisteta polnud miskit peale hakata.
Hiljem parandades oli endistviisi kerge tunne . See, et ma enamikku ei tunne, tuli ainult kasuks. Ja tulemused osutusid üsnagi headeks. Kolme saamine on lihtne (kellelgi ei õnnestunud läbi kukkuda)- niipalju siis eksaMINEERIMISEST. Nelja saamine polnud ka miski kunsttükk, neid oli vist suhtarvult kõige rohkem. Ainult viie saamiseks pidi natuke rohkem pingutama. Muidugi on ka vastik, kui näed, et mõnel õpilasel 1 puinkt viiest puudu ja seda puuduvat punkti pole kuskilt võtta. Ebaõnn. Aga üheksandik võib end lohutada alati sellega, et neid viie saamise võimalusi tuleb elus veel hulgim ette.
Pärast mõneteise töö parandamist tundsin end üsna kapsastununa. Kuuma (kuigi tuulise) ilmaga ajuründed on saatanast. Tulin kohe veebipäevikusse oma rasket saatust kurtma.
A igal juhul - respekt, üheksandikud! Mina arvan teist küll hästi pärast seda eksamit.