Kiire aeg on... Kooliaasta lõpp läheneb täiel kiirusel. Veelgi lähemal on riigieksam. Kuna mulle meeldib pabistada, siis muutun iga päevaga järjest murelikumaks. Loodetavasti on see ärevus täiesti ilmaasjata, kuid see selleks. Igatahes on tööalaselt tegemist ohtralt ning lõpp paistab alles mägede taga (kui juunikuud niimoodi nimetada saab).
Mälumänguhooaja kõrghetked on samuti tulekul... Pärast kaks nädalat tagasi saavutatud individuaalset 10. kohta (vanade meeste mängu kohta isegi hea tulemus, kuigi samas üsna emotsioonitu saavutus) ja eelmisel nädalal saavutatud paarika 4. kohta (hea ja huvitav mäng, mis aga 100 % kindlasti ei sobinud) ootavad ees võistkondlikud meistrikad, kus ootused üsna kõrged (täiusliku rahulduse pakuks ikkagi ainult kuldmedal). Juuni algul on aga jälle MM, kus kindlasti tahaks olla ka oluliselt paremas löögihoos kui möödunud aastal.
Haripunkti on jõudnud ka sündmused Eestis. Viimaste aegade arengud on üsna muret- ja vihatekitavad. Võib küll tunduda parastamise ja tänitamisena, aga minu jaoks on need integratsioonijutud olnud alati üks suur nali. Ei saa hunti kodupeniks kasvatada nii lihtsalt - ikka, raibe, vaatab metsa poole. Kõik need kulutatud miljonid on ikka täielikult maha visatud raha. Vaadates neid f*ng loomastunud "kaasmaalasi" Tallinna tänavatel tekivad tõesti mõtted kiirrongiliinist marsruudil Tallinn-Narva-Peipsitagune jne. Pole ma mingi venelastevihkaja, aga mingi osa nendest tibladest tuleks küll ära saata. Ja vaadates märatsevaid vene koolinoori, tuleb meelde ainult üks kindel lause: "Sittagi pole muutunud".
A noh elame ja näeme. Jaanalindu mängida pole mõtet. Ja võit on meie poolel, sest tõde on meie poolel!
Tellimine:
Postituse kommentaarid (Atom)
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar