Ärkamine talveunest

Paus on pikale veninud. Liigagi pikale. Reisi organiseerimine on ikka saatanast. Nii palju oli asju vaja teha ja vähemalt sama palju, mis veel tegemata jäi. Neetud!
Nüüd olen tagasi kodumaal ja tagasi blogimas. Hea seegi!
Käisin eile õhtul "Klassi" vaatamas. Kui kutsusin oma kaaslast, et läheme koos vaatama, ütles tema, et ma teen seda ilmselt ametiga seonduvast kohustusest. Mõtlesin asjade üle järele ning arvan, et sellepärast nüüd küll mitte. Väga raske oleks elada, kui kõiki minu elukutsest rääkivaid filme, raamatuid, artikleid peaks läbi töötama.
Vaatasin eelkõige siirast (ning mittepedagoogilisest) huvist, sest mulle meeldivad ühiskonnakriitilised teemad ja teravad noortefilmid. "Klass" pakkus kõike seda. Ja loomulikult soovisin kaasa elada oma õpilaste mängule.
Film jättis väga sügava mulje. Väga segased tunded valitsesid hinges. Kõik noored ja vanemad näitlejad tegid oma rolli suurepäraselt (Kadi, Karl ja Virgo - tublid olete!). Lugu oli väga tugev ning suures osas realistlik. Sõnum ühiskonnale väga selge ja arusaadav. Loodan et need, kes selle seansi ajal seal saalis olid, said sama võimsa elamuse. Igatahes oli peamiselt noortest koosnev publik, kes oli veel seansi algul vägagi lustlik ja naerune, filmi lõppedes üsna vaikseks ja mõtlikuks jäänud. Panin tähele sama asja, mida Ilmar Raagki, et eriti kreiside situatsioonide ajal (see stseen rannas, filmi lõpp) osa publikust naeris. Ma ei tea... Usun, et ainult mõnel juhul oli see oma isikliku küündimatuse demonstratsioon. Pigem muutus film paljude jaoks kohati piiride katsumiseks ning naerupahvak oli pigem kaitsereaktsioon. Vähemasti oskavad psühholoogid asju niimoodi selgitada.
Ometi ma ei usu, et tegelikus elus kõik nii äärmuslik on (või saab olema). Ilmselt oli film nende koledate lugude mix. Samas ongi ülesanne järgmine, et paljud asjad juba märksa varasemas staadiumis ära summutada. Olen optimist ja unistaja. Ma tean seda. Aga kui minusuguseid poleks, oleks veelgi raskem.
Igal juhul - soovitan kõigile! Minge kindlasti vaatama!