Mõisa köis las lohiseb...

Kohati on ikka päris ärritavaid asju. Kindlasti mõjuvad nörritavalt teiste ja kogu ümbritseva suhtes ükskõiksed või lausa pahatahtlikud inimesed. Ma ei räägi siinkohal suurtest sigatsejatest, sest nende teod on niikuinii igal pool kuulda ja näha, vaid sellistest väikestest sullerdajatest.
No näiteks näevad paljud inimesed vaeva sellega, et ka suurte korrusmajade ümbrust natukenegi ilusamaks teha. Vaksali tänaval pandi ühe maja ette alused, millesse istutati lilled (no minu arvates on need võõrasemad, aga kuna ma ei tea lilledest miskit, seega võin eksida!). No täitsa kena vaadata. Niikuinii ümberringi ainult parkivad autod ja tume asfalt.
Aga eelmisel nädalal olid osad potid tühjad. Ilmselt olid kellegi pikad sõrmed sealt lilled ära viinud. Nädala lõpuks olid lilled jälle tagasi ning igasse alusesse oli lisatud ka väike sildike stiilis "Ära palun varasta!" või "Varastamine pole ilus!". Täna hommikuks olid jälle osad potid tühjad ning pooled sildid ka kadunud.
Paraku on osades meie hulgast peidus endiselt orjamentaliteet, mis nagu sunnib varastama või muidu nõmetsema. Et kui kubjast ei ole nähtaval, siis võib kohe midagi korda saata.
Ent äärmiselt vastik on vaadata, kuidas inimesed enda sitase heaolu nimel (varga peas pidi ju müts põlema ja see ei tohiks väga meeldiv tunne olla!) teiste vaeva nagu muuseas ära nullivad. Ja ega ilmselt ainult sealt ei varastata. Kindlasti käivad pikad näpud ka teistes kohtades (vat ei teagi kuidas linna lillepeenardega seis on, aga küllap tehakse sealtki reha hoolega!) ning mitte ainult lillepeenras.
Eraldi teema on muidugi niisama laamendamine ja lõhkumine, ent sellel ei tahaks üldse peatuda. Ajab kohe liigagi vihale!

Ammuunustatu naasmine

Omal ajal jõin kohvi nagu iga teinegi. Mäletan, et kui tudengina kooli kõrvalt raha teenima hakkasin, siis üks esimesi käike oli tehnikapoodi ja päris oma kroonide eest soetasin kohvimasina. Aga mingil ajal kadus see kohvivaimustus (või pigem harjumus) mu seest ära. Ilmselt koos suitsetamisest loobumisega.
Ja seejärel saabus kohvivaba periood. Mitte küll päris vaba, aga paari tassi aastas ei saa nimetada kohvi joomiseks, vaid pigem juhutarbimiseks. Ma isegi ei tea, miks ma kohvi ei armasta. Lõhn ei ole iseenesest halb, maitse samuti mitte, ent kuidagi vastu hakkas see jook mulle.
Nüüd aga olen tasapisi kohvijoojate ridadesse naasmas. Minust on saamas selline pühapäevajooja. Et vahetevahel ju võib. Siiski ei taha ma tavalist tõrvast suutäit, vaid midagi teistsugust. Seetõttu on minu lemmikuks saanud cafe latte. Mõnusalt kange, ent samas piisavalt mahe. Paras suutäis. Sel nädalal olen juba 2 lattet ära kummutanud ja nädal pole üldse veel läbi.
Aga ühe hää teejooma vastu ei saa isegi latte. Iga kell õndsam tegevus. Ent siiski ei välista tee eelistamine kohvi joomist. Nagu varem. Vot!

Blogipuhkuse kõrghooaeg

Viimasel ajal olen täheldanud paljudes blogides, mida ma jälgin, lausa nakkavat tendentsi, et kirjutatakse sellest, kuidas nad on päevikupidamisest väsinud ja vajavad pausi. Või lähevad sootuks määramata ajaks erru.
Mhmm... Ei pane pahaks neile nende valikuid. Aga hästi põnev on jälgida, kuidas inimesed teineteisest sõltumatult jõuavad üpris samaaegselt ühte ja samasse punkti. Või ühe ja sama tõdemuseni.
Nuujahhhh... Eks paljud ole seda blogikest aastat paar juba pidanud ja vahetevahel tekib tõesti seis, et mitte kui midagi pole enam öelda. Paar nädalakest pausi ja eks neid ideid tekib ikka ja jälle. Või kui pole aega, siis samamoodi. Aga ise mõtlen, kas on vaja selleks kõigeks sellist deklaratiivselt võetud pausi. Või siis kurtmist, et blogi võtab ära nii palju aega reaalsest elust? Jääb mulje, et blogi nagu kontrolli alt väljunud lapsuke, kellega hirmsas hädas ollakse. Vai mis?
Tegelikult tasub asju rahulikult võtta. On nagu on. Õigemini tegemist on ju ainult blogiga. Kui ei kirjuta, siis ei kirjuta ja asjaga ühel pool. Mitte nii, et see segab mu elu jne., aga ikka kirjutad ja loed...
Minu jaoks on blogi selline puhas ajalookroonika - panen sündmused ja hetked kirja ning mitme hea aasta pärast mõnus meenutada. Teisalt on see eneseületus - ma pole kunagi varem päevikut eriti pidanud ja nüüd lihtsalt kohustan iseennast enda tehtut talletama. Aga samas on see selline mõnus kohustus, mida ei tee vähemagi vastumeelsusega. Lihtsalt lahedalt veedetud aeg. Ja sugugi mitte hiigelkogustes. Ning kui ma kirjutan harva, siis lihtsalt on nii. Kindlasti ma ei deklareeri, et vaat nüüd ma 3 kuud ei kirjuta ühtki sõna. Pole lihtsalt minu stiil.
Aga kellele nii sobib - laske käia!

Kui Arno isaga ...

Jah... Räägiks üle pika aja sellest, millega ma igapäevaselt tegelen ehk koolist. Tavaliselt ma seda eriti ei tee, sest mis siin ikka rääkida - see mu töö. Ise ma selle valisin. Ning pealegi pole kurtmiseks üleliia põhjust. Töö täitsa meeldib. Ja ise olen rahul.
Aga. Tavapärase rutiinse igapäevatöö kõrval on pikemaajalisi projekte, mis võtavad küll palju aega, ent pakuvad põnevat vaheldust. Sügisel pakuti võimalust, et mõni minu õpilastest võiks teha uurimustöö linna juubeliaasta puhul korraldatavale konverentsile. Tavaliselt ei tunne ma selliste ettepanekute suhtes mingit erilist tõmmet, ent sel korral oli hoopis teine tunne. Asi tundus täitsa huvitav. Ja teemade puudust samuti ei olnud. Päris palju on auväärseid linnakodanikke, kelle elu võiks pakkuda huvi ka laiemale massile.
Õpilaste hulgast ohvri(te) leidmine polnud ka üleliia raske. Terve sügise olin ma pommitanud kümnendikke erinevate (eks pommitan muidugi praegugi ja tulevikuski ka :P) arutlustega, et vaadata, kuidas nad omi mõtteid kirjalikult väljendada suudavad. Ja nad suutsid mind positiivselt üllatada. Arutlused olid reeglina väga sisukad ja huvitavad. Arutluste kirjutamine sõelus välja teatud ringi õpilasi, kes oma kirjutamisoskusega eriliselt silma paistsid.
Esialgu oli plaanis lasta teha mitu uurimustööd, ent sain kiiresti aru, et nende juhendamine käiks kaugelt üle jõu. Ma lihtsalt ei oska niimoodi juhedada, et pats-pats õlale ja ah saa ise kuidagi hakkama! Ma pean olema ise ka sündmuste keskel!
Ja nii ma valisingi välja ühe õpilase (avalik ruum - ma ei nimeta nime, sorry!), kelles ma nägin peituvat tõsist potentsiaali antud valdkonnas. See oli muidugi täiesti subjektiivne valik, sest asi põhines ainult minu sisetundel. Jah, tema arutlused olid kohati jahmatavalt täiskasvanulikud ning põhjalikud, ent kas ta selliseks ülesandeks valmis oli, ma tõesti ei teadnud. Pealegi "kompenseeris" tema häid arutlusi hirm ja ebamugavus esinemise ees.
Ühel kenal hilissügisesel päeval ma talle oma plaani tutvustasingi. Otsest räiget vastuseisu ei kohanud, ent jätsin mainimata selle uurimustöö tegeliku eesmärgi. Oh, ma võin sageli nii paha olla! Aga ega ma siis halva pärast :)! Ja ettevalmistustöö algas. Uurimustöö käsitles meie linna aukodanikku ja teenekat pedagoogi. Küsimuste koostamine, pildimaterjali otsimine jne.
Paar kuud tagasi teatasin siis õpilasele tõe, mis talle muidugi üldse ei meeldinud. Ent samas võttis ta asja rahulikumalt kui arvasin. Mida lähemale jõudis valmimise tähtaeg, seda rahutumaks ma muutusin... Saab ta hakkama? Vajab ta rohkem abi? jne.
Lõpuks kui paar nädalat tagasi nägin Powerpointi esitlust (tegemist oli ikkagi ettekandega, mitte klassikalise uurimustööga!), siis olin pehmelt öeldes hämmeldunud. Esitlus oli lihtsalt suurepärane. No kõik oli isegi paremini tehtud, kui mina oleksin osanud soovitada. Ning ka ettekande tekst oli väga oskuslikult koostatud. Minu ülesandeks jäi ainult kosmeetilisi parandusi teha.
Mõned korrad ettekande läbi harjutanud, jõudsin tõdemusele, et tegelikult läheb kõik väga hästi. Ja eelmise nädala neljapäeval toimunud konverents seda ka tõestas. Konverents muidugi oleks äärepealt mulle tõelise tünga keeranud, sest viimasel hetkel oli muudetud ajakava ning minu kohale jõudes ettekanne juba käis. Blaaaahhh... Tundsin end äärmiselt ärritununa. Täielik jama!
Õnneks sujus ettekanne vägagi ladusalt ning ärritus hajus hetkega. Tundsin ettekannet kuulates sügavat rahu ja rõõmu. Loomulikult polnud tegemist professionaalse tippesitusega, ent taustsüsteemi arvestades laabus kõik vägagi kenasti. Võtan seda tõelise õpilasepoolse eneseületusena! Tagantjärele on mul isegi natuke piinlik, sest ma ei uskunud, et ta nii hästi hakkama saab. Järelikult ma alahindasin teda. Aga pigem juba see, kui et meeletult üle hinnata ja pettuda ja kogu oma frustratsioon õpilase (või õpilaste) peale välja valada.
Ühesõnaga suur vaev sai nähtud ja suur töö sai tehtud. Igal juhul olen ma siiralt õnnelik, et mu õpilane sellega hiilgavalt hakkama sai. Ja kindlasti väga tänulik kõige eest. Uute põnevate väljakutseteni! ;)

PS! Kindlasti olen ma selle kiitmise ja tänamisega totaalselt üle pingutanud, ent mis parata - emotsionaalse inimese värk! Ja mõnikord lihtsalt on nii, et küll küllale liiga ei tee! Tõesti!

Süvenev beibestumine

A mul on tänasest uus mobla! Tõeline beibefon! Ühesõnaga selline telefon, millega saab teha kõike, sealhulgas vähetähtsa lisafunktsioonina ka helistada. Aga mulle hakkas see Motorola mudel juba ammu aega tagasi meeldima. No lihtsalt äärmiselt omapärase välimusega, aga lahe! Pealegi uurisin menüüd läbi - üsna loogiline ja arusaadav. Ühesõnaga - ma olen täitsa rahul! Vähemalt esialgu!

Habras on see elunatuke

Vahepealse kahe nädala jooksul on väga palju juhtunud. Nii meeliülendavalt rõõmsat kui ka täielikku õudust. Viimasest alustaks. Halvad uudised ju müüvad paremini.
Eelmisel laupäeval juhtus Pirita jõel hirmus õnnetus. Hukkus kaks kanuutajat. Noored inimesed. Kui sageli vaatad sellistele asjadele nagu paratamatusele, mis ikka juhtuvad (ja mis sind eriti ei puuduta), siis antud olukorras oli kõik täielikult teisiti. Sest saatus võttis elu kahelt minu healt sõbralt. Noorelt inimeselt. Elu on mõnikord ikka äääärmiselt ebaõiglane.
Peitsin kaotusvalu sügavale endasse ja olen teinud näo, et midagi pole juhtunud, ent näitemäng ei saa kesta lõputult. Hetkel on hinges tohutu tühjus ja kurbus. Kuidagi ei suuda leppida nende kahe inimese lahkumisega. Miks küll võetakse nii varakult inimesi, kes on nii lahedad ja päikselised?
Tõele au andes polnud nad küll mu südamesõbrad, pigem sõbrad minevikust, ent see ei muuda minu jaoks asja. Mulle meenuvad mitmed lahedad peod (kasvõi minu sünnipäevad ühes Võrtsjärve äärses suvilas), kus oli nendega koos ikka superlahedaid hetki. Ja iial ei lähe meeles Richardi tehtud sünnipäevalaul (õnneks on see keevitatud plaadile, nii et mälestus jääb kestma!)... Ja see päikselisus... Seda kiirgas neist kogu aeg. Alati oli hea neid näha või neile mõelda.
Nüüd elavad nad edasi minu mälestustes. Aitäh teile ilusate hetkede eest, Tuuli ja Richard! Tunnen teist puudust! Nangijaalas näeme! Kunagi...